Carrie Vaughn – Sealskin (Operation Arcana, 2015)

Teadagi on Iirimaa senini igati müsteeriline koht. Seal on soovi korral kuumaastikki käepärast! Selle loo peategelane läheb Iirimaale oma juuri või midagi otsima. Richard on ameerika eriväelasest veteran, kes peale üht traagilist pantvangioperatsiooni somaali piraatidega ei taha enam sellise maailmaga tegemist teha, temast ei ole lapspiraatide tapjat. Niisiis, läheb ta Iirimaale kümneks päevaks puhkama – sest nagu ema on rääkinud, on tema isa sealt pärit. Ja isalt on ta pärinud... väikesed lestad sõrmede ja varvaste vahel (mis on eriväelaste väljaõppes vägagi kasuks) ja ehk ka seletamatu ihaluse mere järele. Ema ei tahtnud lapse sigitajast midagi rääkida, olevat olnud selline muinasjutuline tegelane. Noh, kes siis Iirimaal eripärane poleks.

Richard satub Dublinis pubisse ja seal äratavad ta lestadega sõrmed tähelepanu... ja üllataval kombel pakutakse talle, et mingu sinna ja sinna oma juuri otsima. Oh neid iirlasi! Mees lähebki, jõuab külakesse, tunneb et peab veel edasi sõitma. Sõidabki mööda rannikuäärset teed edasi kuni lõpuks peatub ühel rannal, kus veepiiril seisab paat. Ta otsustab sellega merele minna. Ja edasi läheb lugu muinasjutuks kätte.

Et siis tegemist selle kogumiku teise hülgelooga, seekord toimub küll vägagi tänapäevastes oludes, mis põrkub kokku muinsasjutuliku ilmaga (aga sealgi omad sõjad ja konfliktid, pole pääsu sellest). Tekst on selline tubli keskmine, eks see nõua kaasaminemist (aga tegemist ikkagi Iirimaaga!) ja madinat pole rohkem kui väsinud sõjamehe mälestustes. Aga noh, eks oma juurte avastamine on ikka kena.