Jaak Rosenbaum – Näljas, alasti ja rahata. Kirjad Vene kodusõjast (2015)

Raamat sellest, kuidas olude sunnil sõdida kaotajate poolel ehk ühe eesti ohvitseri sõjatee Vene kodusõjas valgete ridades. Miks Rosenbaum 1918. aastal Eestist tagasi Venemaale läks (siinsete enamlaste eest ära ja oma asjadele järgi?), jäi mulle natuke arusaamatuks... aga ehk osaliselt “süüdi” selles ka sõjamehehing. Raamatus siis ära toodud Rosenbaumi neli kirja oma vennale, üks hiiglaslik ülevaade ja kolm lühemat kirja; lisaks raamatu koostajate ülevaade Rosenbaumi eluteest enne ja pärast neid kirju.

Tegemist siis ülevaatega üsna kaootilisest taganemisteest Siberist Kaspia lähistele kõrbesse ja sealt viimaks üle piiri Hiinasse. Viimane kiri on dateeritud juunis 1920, hilisematest teadetest selgub, kuidas 1920 sügiseks on Rosenbaum sattunud hiinlaste kätte vangi, sealt vabanedes Ungern-Sternbergi sõjaväkke, seejärel mõnda aega redutamine ning viimaks 1922. aastal võtsid kinni enamlased, ja vangilaagris suri 1925. aastal. Seiklusi ja ellujäämisi rohkem kui kahekümneks inimeluks, kui lugeda kõikidest neist vintsutustest ja lahingutest ja seiklustest ja vangistustest, mida mees 1918-1925 aastate vahel koges.

“16. märtsi varahommikul astusime laagrist välja Emiili jõe poole, oma sõjariistu Tšugutšakki jättes. Hiinlastele andsime ära ligi 30 tuhat püssi, 10 tuhat mõõka, kaks tuhat revolvrit ja peale 200 kuulipritsi. Padruneid oli vähe – 40 tuhande ümber. Inimesi oli 12 tuhande ümber või natuke rohkem. Ja see suur inimeste kari jooksis paarisaja punase eest kui jänesed.” (lk 143-144)

Korralagedus, hoolimatus, distsipliini ja seejärel sõjaväe lagunemine, suurvene mentaliteet, eks see kõik viis Rosenbaumi arvates enamlastevastase võitluse kiiresti sohu. Ta arvas, et kodusõda kestab veel aastakümneid ja küllap need enamlasedki kaovad ning annavad sellega omakorda teed mustasajalistele... aga nagu näha, läks sellega pea 80-90 aastat aega. Kirjad pole just detailsed (no mida sa kirjeldad iga taandumislahingut), vaid pigem tagasivaates panoraamsem ülevaade Rosenbaumi osalusest sellest kodusõja kibedast käigust. Tähelepanu alt jääb välja ka tsiviilelanikkonnaga toimuv. Okei, kirjades on siis panoraamsem ülevaade sõjateest ja kitsamalt Rosenbaumi enda kogemustest-mõtetest – igatsus kodumaale tagasi pääseda, kohtumised teiste eestlastega, unistused Siberi eestlastest rahvuslikke väeosasid moodustada (et... kas samaaegselt polnud algamas Eesti-Nõukogude sõda?). Ja noh, eestlasi leidus tollal igasugu Siberi ja Kaug-Ida kolgastes, küll sõjameeste või kaupmeestena.

“See mees oli naise võtnud, ühe kasakaneiu, ning sõitis nüüd oma perekonnaga, sest kaasas oli tal veel naiseõde, ka neiuke. Mina naisega tuttavaks ei saanudki, sest pidasin teda oma vaenlaseks – eesti mehe ärarikkumise pärast. Muidugi on pärast vene naist mees teiste meeste nimekirjast maas.” (lk 97)

Ühesõnaga, huvitav vaade sellistesse aegadesse, mis praegusele silmale mõjuvad pea uskumatult. Arvatavalt polnud tegu kodusõja kõige verisemate lahingutandritega, aga ikkagi karm värk. Ja nende keskel üks eesti ohvitser, kes püüdis korda luua... ja vaatab pettunult, kuidas motiveerimata ja distsiplineerimatud väed saavad luua mingitelt kaltsakatelt. Kuidas valged ei suutnud jõudusid ühendada või välisabi ära kasutada, iga kindral tahtis iseenda peremees olla. Eks seepeale oli lõpuks Rosenbaum üsna turris suurvene mentaliteedi peale.