22 juuli, 2015

Brandon Sanderson – Terassüda (2015)

Sanderson on meeletult produktiivne autor ja see teeb ettevaatlikuks – ja eks selle YA romaani kohta võikski öelda, et hästi teostatud romaan. Tempokas, põnev ja... hingetu. Romaan romaani pärast. Ulme, mis õigupoolest ei paku midagi isikupärast, see on selgelt suunatud lugejale, kes väärtustab ameerikalikku massikultuuri. See on toode. Autoril on käpas võtted, millega keskmist lugejat lõa otsas hoida. Muidugi on ebaõige ühe romaani pealt selliseid üldistusi teha, aga selline kuri eelarvamus puges lugedes hinge küll. Ja kas on õige nina kirtsutada selgelt meelelahutusliku toote peale? Ja natuke paha tunne on niimoodi kirjutada väikekirjastuse tõlketeosest, kui see on ometi kirjastuse poolt nii korralikult teostatud.

Aga jah, Batmani ja Ämblikmehe ja Supermani asemel on siin romaanis erivõimetega Eepikud, kes ei võitle kurjadega vaid on ise õige saatanlikud tegelased. Kohe nii kurjad, et on kukutanud inimeste valitsused ning on ise end ülemaks seadnud. Selline käik... eks sellele püüti algselt vastu võidelda (kui selgus, et Eepikud polegi inimkonna sõbrad), kuid poldud suutelised neid rajalt maha võtma, ja nii inimeste ülemvõim langeski. Eepikud pole sarnaste üleloomulike võimetega ning igal neist on mingid nõrgad küljed, mille läbi on neid siiski võimalik hävitada... ja aastate möödudes on tekkinud inimgrupid (kes kutsuvad endid Kättemaksjateks), kes on spetsialiseerunud Eepikute tapmiseks. Lugu keskendubki sellele, kuidas Chicago endale allutanud Terassüda (kes on nimetanud nüüd linna Newcago'ks) on saanud soovimatud külalised, kel eesmärgiks tema võimu kärpida, võttes sihtmärgiks Terassüda ühe võimsa alluva... ent Kättemaksjate operatsioon läheb käest ära, sest selle tapatöö käigus satutakse kokku noormehega David, kel on oma plaan selle võimsaima Eepiku, Terassüdame, hävitamiseks.

David on noor ja roheline, aga tahtmist täis 18-aastane noormees. Ta on kümme aastat seal Newcagos orvuna elanud, Terassüda ongi süüdi selles, et ta isa tapeti, ning ta on kõik need aastad kogunud teavet Eepikute tugevate ja nõrkade külgede kohta, ning unistanud Kättemaksjatega ühinemisest. Ja kui veel selgub, milline silmipimestav noor kaunitar Megan selles grupis töötab... noh, David avastab armastuse jne. Jne jne jne. Saab kärtsu ja mürtsu ning õnnestuvad mitmed enam kui lootusetud ettevõtmised. Eks üllatusi ole ka.

Jah, nagu öeldud, romaan on hooga loetav... aga hamburgeri tunde jätab kolusse. Justkui kirjanduse aseaine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar