Oleg Divov – Väljapraakimine (2015)

Et siis, vene sotsiaalne ulme, düstoopia 21. sajandi alguse Venemaast. Romaan ise ilmus 1999. aastal, seega tollal kirjeldas vägagi lähedast tulevikku. Eks muidugi on peale lugemist see vana jutt, et venepärane ulme on üsna selgelt ära tuntav, ikka need vestlused ja molud ja olud. Romaani võiks omamoodi pidada postsovetlikuks strugatskiks – on düstoopiline ühiskond, on irreaalne vägivald, on lõputud arutelud tulevikust ja ühiskonnast ja inimeste jätilisusest. Ebaõnnestumine ja teatud masohhism. Erinevalt Strugatskitest sai siis asjadest kirjutada turumajandusliku hoogsuse ja võimalustega, on see siis hea või halb, maitseasi. Autor on ehitanud romaanile ka metatasandi, nii raamatu algul kui lõpul on mitmed kirjutised ja tõlgendused käsitletud ajajärgust ja romaanist endast jne.

Lugu ise keskendub olukorrale, kus Venemaal toimus 20. sajandi lõpul riigipööre – et kord majja lüüa. Selleks tuli vabaneda igasugu jätistest, kes eluolu mürgitasid – niihästi oligarhid, narkomaanid, kurjategijad kui ka väärastunud inimesed. Loodi Sotsiaalse Julgeoleku Agentuur, mille ülesandeks oli välja juurida ühiskonda segavad tegelased. Need siis arreteeriti ja saadeti laagrisse ümberkasvatamisele või sunnitööle (kümne aasta jooksul sattus sinna kuni 15 miljonit inimest), või siis füüsiline hävitamine. Ja tõepoolest, peale massiarreteerimisi ja tapatalguid on romaani tegevuse ajaks, kümme aastat peale putši, Venemaal kuritegevus pea nullilähedane, rahvas peab korrast kinni ja Moskvas on koguni linnaõhk tervislikumaks läinud. Aga teadagi, kui must töö on tehtud, siis mida teha mustatöötegijatega, kes senini linnatänavatel longivad ja tegevusetuse käes piinlevad? Kes läbielatud tapatalgutest on psüühiliselt õige ebastabiilne element jne? Ühesõnaga, Sotsiaalse Julgeoleku Agentuuri töötajad ehk väljapraakijad tunnevad ängistust oma tuleviku pärast – ja põhjendatult.

Romaan kirjeldab ühe teenelise väljapraakija Pavel Gussevi eluolu neis uutes tingimustes, meenutused olnust ja tulevikuperspektiivide tumenemist jne. Et tegemist on just asjaosalise vaatepunktiga, siis näebki teatud eneseõigustust või ka ohvrimeelsust teostatu suhtes. Pealegi, Gussev on selles väljapraakijate kambas pigem üks helgemaid päid, omal moel humaansemgi. (Muidugi, see on nüüd lihtsustatud lähenemine Gusseviga seotud asjadest.) Aga eks ajaloorattad ragisevad oma paratamatus rütmis ja nii siis kihutabki romaan vältimatu konflikti poole.

Divovi romaani võiks pidada omamoodi rahvuslikuks masohhismiks. Et jah, on kallis Venemaa, mis on ometi võimeline igasugu jälkusteks, aga näe, ikka püsib edasi. Autor õrritab lugejat mitmete küsimuste ja lahendustega, mis oleks ehk veeks kõiksugu äärmuslaste ja vandenõuteoreetikute ja ühiskondlike vaenajate veskitele. Või olen liigselt harjunud lääneliku ulmega, kus igasugu totrused pole nagu... teemaks.

Et jah, selline hoiatusromaan, mille eesmärgiks lugeja ärritamine. Eks 15 aastat tagasi oleks see olnud... nägemuslik, praeguses olukorras ei pane suurt imestama, tekitab lihtsalt vastiku tunde. Kui soov seda tunnet täiendada, tasub võtta järgmiseks Sorokini tõlked.

ulmekirjanduse baas
reaktor