David Moles – Chitai Heiki Koronbin (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Mammutiantoloogia kaanekujundus on ehk inspireeritud sellest loost? Et noor neiu ja miski monstrum-masinavärk. Muidugi pole antoloogiast palju tekste lugenud, aga millegipärast tundub kokku kõlavat.

Ehk siis lugu noorest neiust nimega Maddy, kes osaleb erilises löögirühmas, mis võitleb Maal kanda kinnitanud võõrliigi vastu. Mis see võõrliik täpselt on, ei saanudki aru, igatahes käsutavad need hiiglaslikke ja eripalgelisi roboteid, mis teevad... kurja. Ja nende käes on laialdased maa-alad, mis inimasustuseks kõlbmatud jne. Ühesõnaga, maalased võitlevad ÜRO juhtimisel mingi üsna seletamatu Võõra vastu.

Niisiis, kangelanna kuulub noorte lahingugruppi, mille juhtida on omakorda hiiglaslikud robotid (mechad?), millega võõraid tagasi lüüa. Veider ongi see, et just sellised noored neiud ja noormehed saavad täita lahinguülesandeid, nö täiskasvanute lahingutehnika (tankid, lennukid jne) lakkab funktsioneerimast võõrastega kokkupuutel (miks see nii on, jääb saladuseks; mingi seos on arvutimängudega). Ega selline maailmapäästmise surve noorele inimesele head tee, kel on endalgi muresid oma mineviku ja seksuaalse suunitlusega.

“They say the laws of physics are different in the zones, that that's why people who stay in the zones without the drugs get sick, why the living things that come out of the zones die so easily and the machines are so hard to kill. It doesn't, to Maddy's mind, adequately explain why those machines can only be stopped by teenagers with giant robots, but it's a fact that tanks and planes didn't do so well, so maybe it's true; and whatever's going on in the zones it's fucked up Maddy's GPS along with everything else.” (lk 411)

Ühesõnaga, on selline ulmelise sõjatehnikaga emolugu, kus jääb vähemalt minule paljugi hämaraks (ka esmatutvus Molesiga jäi... hämaraks). On justkui palju pinget, ent see ei hakka suurt tööle, autori loodud kangelanna on kuidagi sodipodi. On selline poolpainajalik maailm, ent peale Võõraga näost-näkku kohtumist ei muutu mulle selle maailma tagamaad ikkagi selgemaks. Või noh, kas peakski.