Philip Parker – Põhjalaste raev. Viikingite maailma lugu (2015)

Raamatut on keeruline kokku võtta. Autoril polnud eesmärgiks kirjutada heroilist ja närust sõjaajalugu, aga raske on siit leida midagi muud kui skandinaavialaste erimoelisi vägitegusid Skandinaavias, Lääne- ja Ida-Euroopas, Atlandi ookeani põhjaosas kui ka Vahemereäärsetes maades Konstantinoopolini. Ses suhtes on ikka hämmastav, kui laialdaselt tegutseti (ja seejuures oldi enamasti informeeritud, et millised jõuvahekordade muutused toimusid uutel või vanadel kodumaadel – et siis vajadusel naasta oma õigusi nõudma vms). Raamatust otsest vastust ei saanudki, miks puhkes selline sünnimaadelt välja seiklemine... ja miks Gröönimaalt ei suundutud edasi palju rikkalikumat Ameerikat kodustama. Miks Island ja Gröönimaa ja erinevad Põhja-Atlandi võrdlemisi närused saared, kui samas nurga taga oli Soome ja Balti alad? Ühelt poolt suundutakse täielikku külma pärapõrgu nagu Gröönimaa, teiselt poolt nähakse vaeva rikka Lääne-Euroopaga, aga vahepealne hall ala nagu Läänemeri on vaid siinsetelt hõimudelt andami kogumiseks – pigem siis kaubelda ja võidelda slaavi aladel kuni Konstantinoopolini.

Eks mõnevõrra hämmastav oli lugeda sellest, et Gröönimaal sajandeid elades oli skandinaavlastele kalapüük marginaalne või et inuitidelt ei õpitud kajakeid tegema. Üheltpoolt valmisolek tundmatust avastada, teiselt poolt silmil klappide hoidmine. Muidugi ei saa öelda, et viikingid hüpanuks tundmatus kohas hooga vette, eks neil oli ikka eelnevalt suurem või väiksem ettekujutus, kuhu minnakse või keda kohatakse ja millised raskused arvatavalt ees ootavad – ehk sellise informatsiooni puudumine ei tekitanud neis Ameerika vastu suuremat huvi, võimetus reaalselt hinnata sealsete kohalike võimsust polnud väärt liigset riski (rääkimata vahemaast... mis siis põhjustas infopuuduse).

Raamat võiks olla ajalooliste romaanide ja fantasy narratiivide varasalveks, võta vaid lehekülg või paar ette ning hakka kirjeldatule omalt poolt liha luudele kasvatama. Võimuvõitlused, lahingud, ülikute intriigid, seiklused maal ja merel, erinevad jumalakummardamised – kümneid ja sadu vähemaid või võimsamaid narratiive Konstantinoopolist Ameerikani, kasuta vaid kirjanduslikku vabameelsust (nagu näiteks... “Kõrge ristiretk” või “Ajamasina saaga”).

“Brian koondas oma väe Clontarfi alla Dublinist veidi põhjas, olles valmis andma linnale lõpliku löögi. Temaga koos võitlesid ta poeg Murchad ja pojapoeg Toirdelbach, kauaaegne rivaal Mael Sechnaill, samuti Mani Ospak, kes sel moel tõi põhjalased sõdima ka iirlaste poolel. Sihtrici väkke kuulusid Orkney jarl Sigurd Suur, Mani Brodir ja Leinsteri Mael Morda. Mõlema poole vastuoluliste truuduste segapundart iseloomustab hästi Sihtrici ema Gormflaith. Esimese abikaasa Olaf Cuarani surma järel abiellus ta üksteise järel Mael Sechnailli ja Brian Borumaga. Brian lahutas temast, mis jättis Gormflaithile südamesse kibeda okka Iiri ülemkuninga vastu ning pani innukalt osalema püüetes nõrgestada kunagise abikaasa võimu. Otsekui poleks piisanud sellest, et Gormflaith oli ühekorraga lahingu Dublini poole ühe juhi ema ja teise õde ning iiri poole kahe juhi endine abikaasa, pakkus Sihtric peibutisena liitumise eest tema kätt ka nii Orkney Sigurdile kui Mani Brodirile.” (lk 277)

err kultuur