Edmond Hamilton – Tähekuningad (2015)

Veidral kombel on tõusnud Ersen juhtivaks tõlkeulme kirjastajaks – ja tõlketeoste valikus pole mingi YA või paranormaalne armastus, vaid tõepoolest... SFF (jutt on siis sellest sarjast, kus Varley jms ilmunud). Mil viisil tõlketeoseid välja valitakse, ei oska arvata, igal juhul on see (ulme)kirjanduspilti rikastav. Käesolev romaan on Erseni ulmevaliku seni kõige retrom väljalase – nimelt pärineb see 1949. aastast. Mis lubaks justkui seda, et võimalik on kõiksugu camp ja muidu poisikeselik elamus... ja tõepoolest, nii ongi (eks see oleneb lugeja rikutusest ka).

Lugu algab siis sellest, kuidas ameeriklasest Teise maailmasõja veteran John Gordon ei oska eluga midagi peale hakata. Enne sõda oli ta raamatupidaja, sõjas koolitati pommituslenduriks ning nüüd tagasi New Yorgis on peale adrenaliinirohkeid võitlusi raske tagasi tavaellu lülituda – jätkata raamatupidajana ja see muu argirutiin. Aga siis hakkab ta öösiti unedes häält kuulma... mis pakub talle teadvusevahetust – Gordoniga võtab ühendust mees, kes elab 200000 aastat edasi tulevikus ja kes sooviks paar nädalat tutvuda selle igiammuse Maa eluga, on selline uudis- või teadmishimu. Teadvused vahetaksid kehasid, Gordon saaks omakorda paar nädalat kaugtulevikuga tutvuda. Peale kõhklusi Gordon nõustub (see neetud igav rutiin!). Ja plaksti, ongi ajas kohta vahetatud.

Selgub, et Gordon on nüüd tulevikus üüratu kosmoseimpeeriumi printsi Zarth Arni kehas (ja see keha on mehem kui New Yorgi raamatupidaja oma). Printsi eakas teadlasest abiline Vel Quen aitab tal uue ja fantastilise olukorraga kohaneda, kui äkitselt... ründavad seda eraldatud kantsi (mis asub Himaalaja mäestikus) halva impeeriumi käsilased, eesmärgiks Zarth Arn röövida. Olukord justkui laheneb, aga tegelikult läheb hoopis hullemaks – korraga on Gordon sisse tõmmatud tulevikuimpeeriumide gigantsetesse sepitsustesse ning peagi puhkevasse konflikti, mis peaks lõpuks kosmoseimpeeriumid paika panema. Ning masinavärgile, mis peaks teadvusi tagasi vahetama, sellele ei pääse enam teps mitte ligi.

Gordon oli lubanud oma teadvusevahetajale, et ta ei paljasta seda teadvusetehingut toimimist jne – mistõttu satub minevikumees üha hullematesse olukordadesse, sest Gordon peab nüüd toimima printsina, näiteks muuhulgas ühe naaberimpeeriumi printsessi naiseks võtma (realpolitik!). Probleemid, probleemid, probleemid (naine kui unelm, aga Gordon... tema peaks ju minevikku naasma, ta ei saa printsessi niimoodi petta!). Lõpuks on mees segatud oma nö isa tapmisse, selle lahenedes oodatakse temalt superrelva käivitamist (seda saavad käsitleda vaid kuningapere liikmed)... ja kõige selle keskel peab ta muretsema, et kuidas õige prints oma kehasse tagasi saada.

Tegevust on siin pea igal leheküljel, tormatakse kosmoses ringi, tagaajamised, vangistused, lahingud, pääsemised, intriigid ja õhkamised. Veetlev leedi või kaks. Kaugtulevik näib üsna välja kui varasemate sajandite killustunud Euroopa, on paar suurt konkureerivat impeeriumi, mille tuules siis väiksemad valitsejad oma eksistentsi rihivad (erinevuseks küll see, et siinne maailmakorraldus on selgelt mustvalge). Et siis kostüümidraama on venitatud.tähesüsteemide vahele Hiiglaslikud vahemaad, mida kord läbitakse päevade või tundidega. Autor on omapoolselt reaaluste seletustega selgitanud mitmeid printsiipe, kuidas see või teine tehnika toimib (pole enam raamatut käepärast, aga mingi liikumiskiirus oli vist nt sadu või tuhandeid valgusaastaid sekundis). Eks muidugi võib mõttes imestada, et miks just 200000 aastat, see näib ikka üüratu ajahüppena (selline aeg tagasi olevat elanud Maal nt homo heidelbergensis, võidukäiku alustas neandertaallane). Paar korda on tõlkes kasutatud Gordoni asemel nimena Cordonit, on see siis autori soovist või tegemist näpukaga.

Üldiselt ja rahulikult võttes, hooga loetav ulmepõnevik, retroelamus kaugtulevikust. Selline raamat olnuks ehk 20 aastat tagasi värskendav lisandus tõlkeulmesse, praegu on vast... ajaloolise ulme huvilistele või nii? (Huvi pärast võiks keegi võrrelda Besteri ja Hamiltoni romaane, originaalid suht lähestikku ilmunud.) Mis tekitab taas küsimuse, et kes või mis neid Erseni tõlketeoseid välja valib? Loodetavasti on kirjastusel jaksu selle projektiga edasi tegelda, ei kujuta küll ette kommertsedu Hamiltoni-laadsetele autoritele... aga miks mitte.

“Sellega tegele Gordon terve nädala, ilma et oleks tornist lahkunud. Ta omandas võõra keele imetlusväärse kiirusega, osaliselt tänu Vel Queni käsutuses olnud teaduslikule meetodile ning osaliselt seetõttu, et selle keele aluseks oli tema oma inglise keel. Kahe tuhande sajandi jooksul oli selle sõnavara küll tublisti täienenud ja muutunud, kuid mitte nii palju, et see oleks täiesti võõrana tundunud.” (lk 14-15)

“Siin sügaval vangikongis Throoni palee all tundis Gordon metsikut meeltülendavat rõõmu, mis viis ta peast mõtted ohtudest ja intriigidest, mille lõksu ta oli langenud.
Tema oli see, kes võitis Lianna armastuse, olgugi et võõras kehas olles! Kuigi ta seda võib-olla kunagi teada ei saa, ei ole Zarth Arn see, keda ta armastab, vaid tema, John Cordon.” (lk 76)

ulmekirjanduse baas
reaktor