Isaac Asimov – Jumalad ise (2015)

Kui uskuda tagakaanereklaami, uuriti kunagi Asimovilt, miks pole ta raamatutes tulnukaid ega seksi. Vastuseks kirjutas autor sellise romaani, teadusulme nagu muiste (sarnaselt hiljuti loetud Strugatskitele on siingi enamus tegevusest teadlastega seotud), ainult et... tulnukate ja seksiga. Veel parem, tulnukaseksiga!

Kuna mul puudub igasugune arusaam füüsikast ja muudest täheteadustest, siis on mõneti raske midagi romaani enda kohta öelda. Romaan jaguneb kolmeks osaks. Esimene osa on tagantjärele ülevaade sellest, kuidas maalastel tekkis 21. sajandi lõpukümnenditel kontakt parauniversumiga ning selle kontakti läbi sai hakata elektronpumba nimelise seadeldise abil energiat vahetama meie ja parauniversumi vahel. Ainult et tee sellise elektronpumba ehitamiseks on saladustega kaetud ning selle tagamaid uuriv füüsik jõuab omakorda kahtlase järelduseni, et selline elektronvahetus võib viia meie universumi ülekuumenemiseni ja seda hulga kiiremini kui muidu ettevaatlike uuringute puhul pakutud (pärast meid ja lugemata hulk meie järeltulijaid tuleks uputus hoopiski lähiaastail). Kuid teisitimõtleja suu tahetakse kinni toppida.

Teine osa toimub seal parauniversumis, ja tõepoolest, sisaldab ohtralt tulnukaseksi! Ainult et selle universumi elanikud poleks vast meie silmis kõige kuumemad bimbod ja himbod... Ja pealegi selgub, et tõepoolest, neil tüüpidel on vägagi ükskõik sellest, kui meie universum plahvataks (pigem oleks plussiks)... Asimovit tuleb kiita, et selle parauniversumi elanikud on inimsarnasusest üsna kaugel (muidugi, on asju, mis panevad selle osa peategelastele kaasa elama) ja tegutevad üsna võõrastavates parameetrites. Selgub ka saladus, mis on meie ja parauniversumi salajase kirjavahetuse taga.

Kolmas osa on hoopis Kuu peal. Kuu, mis on üpris seksikas paik. Inimesed on aegajalt riieteta, teatav moel vabaarmastus, väike gravitatsioon hoiab naistel rinnad stabiilselt koonilised, ühesõnaga, eelmise osa üsna ehmatavast tulnuka(grupi)seksist tagasi mõistetavama inimerootika juurde. Hea küll, tegelt on see Kuu muidugi päris askeetlik elukoht, lihtsalt inimesed vähe vabameelsemad, nad pole veel paika loksunud. Kuulased on paar põlvkonda Kuud asustanud ning tüdinenud mandunud maalastega jändamisest – ja sellest, et nemad ei saa elektronpumba hüvesid kasutada (kuigi mitmel korral rõhutatakse, et tegelikult ongi seal kasutatav päikseenergia palju kasulikum), arvatavalt sel salapärasel parauniversumi partneritel puudub oma Kuu. Aga kui on üks parauniversum, siis tähendab, et neid võib veelgi olla – ja kui kuulased saavad tööle oma energiavahetuse mõne parauniversumiga, siis... siis... saaks vabaneda Maa võimu alt! Ent... jällegi terendab see, et praegu kasutatav elektronpump viib hoopis meie universumi ülekuumenemiseni ehk siis niisamuti kuulaste hukuni. Aga ega siis romaan väga õnnetult lõpe.

Asimov rõhub kirjutades eelkõige ideedele, kirjanduslikult väljenduslikkuselt jääb ta keskpäraseks (samas, see inimestest erinevate olendite maailmakorraldus on ehk just selline nagu olema peaks). Ehk olen ülekohtune, aga selliste saurusautorite lugemisega käib ikka väike camp-elamus kaasas, need poolmasinlikud tegelased vajalike kulisside vahel jne. Huvitav, et 21. sajandi lõpuks on Maal vaid kaks miljardit elanikku, hägusalt mainitakse 21. sajandil juhtunud “Kriisi”, mille üheks tagajärjeks on nt järelvalvega pereplaneerimine. Sajandi jooksul pole toimunud suuremat kosmose vallutamist, vaid Kuud asustab mõnikümmend tuhat inimest. Et siis, mis pudelikael võis Asimovi arvates 21. sajandil olla?

ulmekirjanduse baas