Ken Liu – THE LONG HAUL from THE ANNALS OF TRANSPORTATION, The Pacific Monthly, May 2009 (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Alternatiivajalooline lugu sellest, kui... eelmisel sajandil poleks olnud õnnetust “Hindenburgi” tsepeliiniga ja see õhuliikluse tehnoloogia oleks jäänud laiemasse kasutusse – ning mis veelgi huvitavam, oleks tõusnud 21. sajandi algul eriti populaarseks peale seda, kui USA otsustas omapoolselt vähendada keskkonna saastamist:

“Originally designed as a way to protect domestic manufacturers against Chinese competition and to appease the enviromental lobby, the law imposed a heavy tax on goods entering the United States based on the carbon footprint of the method of transportation (since the tax was not based on the goods' country-of-origin, it skirted the WTO rules against increased tariffs).

/-/

A long-haul zeppelin cannot compete with a 747 for lifting capacity or speed, but it wins hands down on fuel efficiency and carbon profile, and it's far faster than surface shipping. Going from Lanzhou to Las Vegas, like Icke and I were doing, would take about three to four weeks by surface shipping at the fastest: a couple of days to go from Lanzhou to Shanghai by truck or train, about two weeks to cross the Pacific by ship, another day or so to truck from California to Las Vegas, and add in a week or so for loading, unloading, and sitting in customs. A direct airplane flight would get you there in a day, but the fuel cost and carbon tax at the border would make it uneconomical for many goods.

/-/

A typical zeppelin built in the last twenty years, cruising at 100 mph, can make the 6900-mile haul between Lanzhou and Las Vegas in about 63 hours. If it makes heavy use of solar power, as Icke's Feimaotui is designed to do, it can end up using less than a fraction of a percent of the fuel that a 747 would need to carry the same weight for the same distance. Plus, it has the advantage I'd mentioned of being more accommodating of bulky, irregularly-shaped loads.” (lk 122-123)

Tekst on kirjutatud matkides ajakirjade pikki olemuslugusid (või kuidas see õige termin ongi) – ajakirjanik teeb kaasa reisi kaubatsepeliiniga Hiinast Las Vegasesse (seda siis üle põhjapooluse), mille käigus ta annab elava ülevaate tsepeliinide kasutusest ja selle edasistest perspektiividest ning inimestest, kes sellel õhulaeval töötavad – ameeriklasest ja hiinlannast abielupaarist, kuidas nad paari said (mees ostis vaestest oludest pärit noore naise), kuidas nad omavahel teravad nurgad maha hõõrusid ja seeläbi teineteist täiendama hakkasid. Kuid pole vaid kiidulaul, ajakirjanik kogeb reisil arktilist tormi, mis nende tsepeliini pillutab, kuni... Ühesõnaga, see noor hiinlanna toob endaga kaasa ka iidseid hiina tarkusi.

See Liu lugu on esindatud tervelt kolmes aasta parimate ulmelugude antoloogias, ja tõepoolest, miks mitte, tekst on eripäraselt kirjutatud, jäljendades päris loomutruult seda ajakirjade elamuslugude (?) dramaatilis-lääget stiili, mis peaks keskmist inimest lummama. Ja eks see ameeriklase ja hiinlanna ühtesaamislugu on selline... esmapilgul vähe häiriv, aga samas need inimesed on kenasti klappima hakanud, ehk siis seepärast võib vaadata mahedamalt inimkaubanduslikule aspektile. Ja muidugi tsepeliinid ja nende taastärganud populaarsus, see vast igati rõõmuks vanatehnika austajatele.