Kogumiku lühim lugu on
postapokalüptilisest maailmast, mis jaotunud kaheks – on inimesed,
kes elavad hermeetiliste “kuplite” all, ja siis on olendid, kes
on aastakümnete jooksul kohanenud saastatud maailmaga. Probleem siis
selles, et ligi viiskümmend aastat tagasi läksid nanobotid jms
tõsiselt üle käte ja põhjustasid hukutava katku, mis muuhulgas
deformeeris inimesi nii sees- kui välispidiselt. Pääsesid mõned,
kel õnnestus sulguda hermeetilistesse kuplitesse – ülejäänud
surid või siis vähesed pääsenud muteerusid nö Tšernobõli
siilikesteks ehk siis tulnukate moodi inimolenditeks, kel kattenahk
omakorda sätendab ja peegeldub ja on muidu imelik.
Lugu ise on kahest vaatepunktist
jutustatud – on üks idealist, kes tuleb Kuplist nende olendite
juurde. Aastakümnete jooksul on vabaduses elavad inimesed...
teistsugused, mingil moel justkui moodsad kiviajaelanikud oma
rituaalide ja moraaliga. See idealist jääb nende metslaste juurde,
eesmärgiga neid uurida ja aidata, aga noh, looduslaps, kes selle
idealistiga suhtleb, ei mõista tema motiive, ja püüab omapoolselt
seda kupliinimest aidata. Ühesõnaga, kultuuride kokkupõrge.
Vaevalt, et autor siin näpuga näitab,
et see või teine osapool oleks õigem, pigem tulekski näha, et...
kultuuride kokkupõrge. Ja siin polegi nagu õiget lahendust, alati
püüab tugevam nõrgemat endale sobivamaks, sõltuvamaks muuta.
Ainult et, kas see tegelikult rahuldab mõlemaid osapooli? Eks võib
heietada ka seda, et kas tegelikult see kuplielu on väga
jätkusuutlik vms – no võrreldes sellega, et nö vabas looduses
tekkis inimestel mingilaadne tasakaal keskkonnaga, ning sel moel vast
jätkusuutlikumad kui tehistingimustes elavad kupliinimesed
(ressursid?); ehk pikemas perspektiivis neelaksid nad alla senini
kuplis “häid” nanovärke kasutavaid inimesed.
Ühesõnaga, ettevaatust
eksperimenteerimistega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar