Michael Swanwick – The Dala Horse (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Kuigi Swanwicki jutte on maakeelde tõlgitud, pole neid seni millegipärast lugenud. Käesolev lugu algab kui moodne muinasjutt – vanemad elavad kuskil metsas ja saadavad ohu eest tütre minema. Mis oht täpselt ähvardab, sellest tütrele ei räägita – igal juhul on see midagi tapvat. Tüdrukule pannakse toidukott ja kaart kaasa ning asugu ta teele, et vanaema juurde pakku jõuda. Tüdruk läheb, lugejale selgub, et nii toidukott kui kaart on miskit laadi AI värgiga ja need püüavad tüdrukut aidata. Niisamuti ilmub välja tüdruku pisike mänguhobulaadne asi, mis lubab tüdrukut omakorda aidata suurima hädaohu korral. Kas selleks osutub teel kohatud hirmuäratav troll, kes põgeneb millegi eest? Troll võtab tüdruku toidu ja on muidu ähvardav, aga nad siiski liiguvad koos edasi, tüdruku vanaema poole. Ent jah, vanemate ja trolli kardetud oht saab seltsilised tee peal siiski kätte ning nüüd peab see mänguhobuke tõesti aitama... või midagi.

Et siis selline kerge trikiga lugu, on justkui kaitsetu tüdruk, kes korraga jääb kahe megajõu kokkupõrke vahele, ning lugu avardub korraga ei tea milleks. Tegevuspaigaks postapokalüptiline Skandinaavia, lumine ja justkui ürgne.

““This is where we made our mistake,” he said. “First we taught things how to talk and think. Then we let them inside our heads. And finally we told them to invent new thoughts for us.”” (lk 133)

ulmekirjanduse baas