Mingil imelikul kombel pidasin algselt
seda raamatut romaaniks ja olin igati õnnelik, kui kuuenda looni
jõudes olin aegajalt tabanud tekstides korduvaid tegelasi. Ja
mõtlesin, et “ah et siis selline romaan”. Ent raamatu kaanepilti
otsides sain juhuslikul kombel teada, et tegemist siiski jutukoguga
(teatavasti ükski tervemõistuslik kirjastus ei tõlgi jutukogusid).
Ja see tõi hingerahu, sest romaani tuleb tervikuna võtta, aga
jutukogu... selle puhul võib rahumeeli tõdeda, et see või too ei
jätnud erilist muljet ja rohkem sellele tähelepanu ei pööra.
Jutukogu lugemine, see on hea võimalus lugejana laisk olla!
Raamatu kõik lood käsitlevad omal
viisil probleeme terve mõistusega, selle puudumist või kaotamist.
Viie loo puhul puutub jutustaja kokku nö hullumeelsuse või
teistsugususega, millega ta siis omal kombel kas kohaneb või alla
vannub. Ühe loo (“Ainurakne”) puhul on jutustaja ise selgest
mõistusest (või millestki sellisest) kuskil teisel pool, eks selle
meeleoluga erineb tekst raamatu üldisest tonaalsusest (Mart Kalvet
leiab Eesti Päevalehes, et tõlkija on just selle tekstiga vähe
puusse pannud – lugu jääb tõepoolest häguseks). Üldiselt on
lugude jutustajateks üksikud nooremapoolsed intellektuaalid, kes
siis puutuvad kokku argielu häirumisega. Tõsi küll, niisamuti
erandiks (kui mõnus oleks teos kokku võtta ühe lausega, eksole) on
raamatu nimilugu, mis käsitleb pealkirjas olevaid sõnu ehk teooria
looja esitab mälestuslikus võtmes enda ja kaasvõitlejate käänulist
teed hullumeelsuse hulgateooria loomise ja praktiliste
kasutusviisideni. Teadushuumor või nii.
“Adam Sikorski oli hüljanud robustsed biheivioristlikud mudelid, mida ta doktorantuuris nii suure rõõmuga oli loonud. Ta ei teinud enam rottidest alkohoolikuid, heroiinisõltlasi ega vargaid, et lihtsalt oma võimeid näidata. Nüüd tegi ta armadillidest anorektikuid, narvalitest neurasteenikuid ja veohobustest väeteid vääksuvaid agorafoobe.” (“Hullumeelsuse hulgateooria”, lk 157)
Ühesõnaga, jutukogu intellektuaalsete
või veidrate huvidega lugejatele. Vast meelelahutuslikumaks tekstiks
on “Kuidas mõista ürgbororosid”, mis autori juttudele
tüüpiliselt jõuab käänuliselt nö paremate paladeni ehk siis ühe
erandliku Amasoonia hõimu kirjeldamiseni – nimelt leiavad need, et
kõik on hall, igav ja tüütu. Ja tõepoolest, kes nendega kokku
puutuvad, leiavad selle hõimu olevat hal, igav ja tüütu – isegi
sõjakas naaberhõim on loobunud nende peksmisest, sest see on...
hall, igav ja tüütu. Bororod kui sellised tekitavad probleeme
antropoloogidele, kes neid uurida püüavad. Uurimisobjekti saab
kenasti osadeks jagada ja süstematiseerida, ainult et see on
antropoloogidele endile äärmiselt... hall, igav ja tüütu töö.
Muutu või uuritavate vastu vägivaldseks.
“Igal sõnal on ürgbororo keeles hulk erinevaid muutelõppe, mis väljendavad teatud laadi tülpimust või sellega seotud meeleseisundeid, näiteks osavõtmatust, igavust, loidust, roidumust, masendust, ükskõiksust, väsimust ja nii edasi. Lurie tegi selle vea, et tõlgendas ürgbororo keelt nii, nagu “igav” oleks teatud sõnatüvi. Selle tulemusena tuvastas ta koguni kaks tuhat nimisõnafraasi sõnaga “igav”. Näiteks igav küttimine, igav korilus, igav kalapüük, igav seksuaalvahekord, igav usutseremoonia ja nii edasi. Ühest küljest on tal õigus – nimelt peavad ürgbororod suuremat osa oma tegevustest ajaraiskamiseks. Õigupoolest tähendab mõiste “praegu” ürgbororo keeles midagi taolist nagu “ajaraisk”.” (“Kuidas mõista ürgbororosid”, lk 104)
Selline raamat siis tervemõistuslikkuse
murenemisest, uidang ja ekslemine. Õnneks pole tegu lugejat
masendava või terroriseeriva maailmaga, on lihtsalt selline...
teistmoodi tegelikkuse sissevurisemine. Kui mul oleks midagi öelda,
siis ma ütleks. Aga mul pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar