Ants Paikre – Vere tõus ja mõõn (1982)

Tundlik armastus- ja loodusluule, elu on üks hädaorg, meeldivateks kaaslasteks vaid loodus ja teravmagusad kiremälestused. Aga kus on loodus... seal on ka inimtegevuse jäljed. Paikre pole teab mis mitmekülgse poeesialoomega, aga on hetki, kus ta sõnaseade lõikab teravalt olemist (mitte, et järgnevad luulenäited just alati neid teravusi esitleks).

Lööd mu hinge haavu.
Olen tänulik,
neist puhkevad kord
mälestused.
(lk 10)

Kõndima

õpid aastaselt,

rahuldavalt roomama

ehk alles neljandas

kümnes.

(lk 27)

Puu peidab endasse
kõik aastaringid.
Puu südames
on kirjas
head ja halvad aastad. 

Ta kannatustest
alles kännult loen.
(lk 32)

TURUL

Kevade pealetung

on alanud.

Lillelaudadel

esimesed

vangilangenud sinililled.

(lk 39)

Vihma eel pääsud
ruttu lõikavad heina
kahe sirbiga.
(lk 47)

Mulatitarid,

kel prink ihu

ja silmis kuu sõgestav sira.

Kui kahju,

et süda teil kivist on,

ploomid.

(lk 57)