10 september, 2015

David Mitchell – Pilveatlas (2006)

Probleem nagu selles, et peale selle meeldiva romaani lugemist ei oska raamatust mitte midagi kirjutada (muidugi, miks peakski?). Jah, oli mitmeks päevaks igati hea meelelahutus; jah, tegemist on autoripoolse stiili ja jutustamise jõudemonstratsiooniga – kuigi võiks nuriseda, kas romaani ülesehitus peab nii kliiniliselt korrapärastatud olema, ehk oleks võinud olla seal disharmoonilisem kohake, mingi häiriv võõrkeha või seletamatu peatükk (muidugi, “kliinilise korrapära” vastu räägib kuus erinevalt teostatud jutustust).

Kui muidu võiks pidada selle romaani teemaks küsimust inimlikkusest või inimloomusest, siis... kui natuke mõelda, ehk oleks selleks soovitud võõrkehaks nö teine jutustus, mis jälgib kirjade vahendusel seikleva komponeerija tegemisi. Mis siis see õieti on? Ongi näide ühe nurjatu eksiteest (kui uskuda, et see noormees lõpetaski viimaks oma elu, püstol suus)? Näide sellest, et kunst ei õigusta kõike? Või no taas, mida on võimalik kogeda peale selle romaani lugemist, mis võiks tunnetuses uusi perspektiive avada? Mida see lugude niidistik õigupoolest pakub?

Ühesõnaga, vaimupimedus või õigemini normaalne olek taarub ja marsib mu peas edasi. Kuna eelnevalt ei lugenud, mida teised arvajad kirjutasid, siis on paslik jagada viiteid mujale, kus vähe asjalikumalt kirjutatakse romaanist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar