August Strindberg – Preili Julie (1975)

See, mis tollal nimetati naturalismiks, on praegu kena realistlik näidend – tõsi küll, mitte just selline laiaks tarbeks pühapäevarealism. Autori eessõnas olev kuulus naisteteemaline sõnavõtt on kohe selline... et on. Ega kõike ei saa vabandada ajastu oludega vms.

Ühegi tegelase motiivid pole must-valged, kui vaatenurka muuta, saaks ükskõik kelle kolmest tegelasest näidendi keskmesse seada. Julia kui märk iseseisvamast naisest, Jean kui tee kodanlusele või turumajandusele, Kristin kui traditsioonilisemate väärtuste alalhoidja – ja need on vaid kõige näkkukargavamad võimalikest tõlgendustest, ei pea lähtuma vaid sotsiaalsest või kultuurilisest või soolisest jne vaatenurgast. Lihtsaim oleks kaasa elada Juliale (vastupidi autori ootustele?), aga ehk on naine tõesti (ja oludest hoolimata?) vaimselt natuke paigast ära? Või kas Jean on ilmtingimata selline üdini sitapea ja oportunist, nagu läbi romantiku silmade võib paista? Või Kristin kui näide tuimast lihtrahvast, on see ikka nii (autor väidab, et kirjutaski meelega sellise ühekülgse tegelase)?

Omaette ooper on Julia vanemad ja nende lugu – ema ei soovinud abikaasaks seda meest, seejärel emale soovimatu laps ja edasi kõik need kasvatusjamad, lisaks vanemate vägikaikavedu ja saaga ema armukesega. Kas siis vanemate patud nuheldakse laste kaela ehk näide vildaka lapsepõlvega isikust – mitte et halb olnuks tütarlaste tollasest tavapärasest kasvatusest erinev kasvatus, vaid see maaniline ja isiksust ruineeriv viis, kuidas seda tütrele teostati.

Nojah, erinevaid tõlgendusvõimalusi on ootamatult palju ning niisamuti rikkalikult värve, tegelaste tunneteskaala võngub korralikult. Strindberg kohe ikka... soolas korralikult. Ja eks tekst on niivõrd elus, et seda saab väänata omatahtsi, hoolimata autori suunavatest sõnadest. Niisiis, tegemist on kunstiteosega.

“JEAN: Ma nägin, kuidas ta kihluse katkestas.
PREILI: See on laim! Mina katkestasin kihluse! Kas ta on öelnud, et see oli tema, see närukael?
JEAN: Närukael ta nüüd küll ei olnud! Te vihkate mehi, preili?
PREILI: Jah! Aga vahel, nõrkusehetkedel, ah fui!
JEAN: Ja mind vihkate ka?
PREILI: Piiritult! Ma laseksin teid tappa nagu looma...
JEAN: Te nagu tõttaksite marutõbist koera maha laskma. On nii?
PREILI: Täpipealt.
JEAN: Aga praegu pole millegagi lasta, ja koera ka ei ole! Mis siis nüüd peale hakata?
PREILI: Ära sõita!
JEAN: Et teineteist surnuks piinata?
PREILI: Ei, et elu nautida, kaks päeva, kaheksa päeva, nii kaua, kui annab nautida, ja siis surra...
JEAN: Surra? Lollus! Sel juhul oleks minu arvates targem juba hotell avada!” (lk 43)