Parker (ja Holt) on avaldanud suure
posu romaane. Huvi pärast vaatasin, et mida Parkeri omadest oleks
võimalik eesti raamatukogudest laenutada, pakkuda on vaid paar
romaani ja neid Kuperjanovi pataljoni raamatukogust. Näed siis.
See lugu on siis kolmas kogemus Parkeri
jutuloomega ja tekib teatav tuttav tunne. Tekst leiab aset
fantaasiamaailmas, tegelasteks on võimuesindajad ja erinevad nö
oskustöölised – ehk siis võlurid ja petturid (tõsi küll,
Merebartoni loos see “kõnts” puudus). Ning muidugi iroonia ja
võllahuumor, mis väljendub peategelaste suu või autori kirjelduste
läbi (hmm, tegelt ei saa niimoodi üldistada, kui Merebarton oli
selgelt naljakas, siis petturilugu ja käesolev on mitu kraadi
tõsisemad).
Ühesõnaga, noor mees kõnnib sel
raskel teel, et saada tunnustatud võluriks. Võluriks niisama ei
õpita ning selleks pole vaja maagilisi eeldusi – sind hoopis
valitakse ning seejärel on enda asi, kui kaugele jõuad. Valiku
meetod on vähe müstiline – nimelt poeb sinu peakolusse ussike
(või maoke), kes hakkab nö parasiidina selles pesitsema. Kasuliku
parasiidina – ta saab vajadusel peast väljuda ja salaja ringi
liikuda ning nii oma peremeesorganismile teavet koguda ja jagada.
Ussiga kaasnevad omad aga'd – talle ei tohi valetada (muidugi, sõnu
saab alati väänata), tema võib sulle valetada. (Samas ma nüüd ei
väida, et võluriks saadaksegi vaid ussi abil. Aga ei viitsi üle
kontrollida.) See noor mees satub siis ülesande peale, mille jäljed
viivad otse kuningriigi kõrgemasse võimuladvikusse.
Ahjaa, võluritel on võime surnutega
suhelda. Või noh, õigemini on surnud selles maailmas taustal
toimuvat jälgimas. Kuna kuningas saab jälile, mida avastas see
noormees ülesande lahendamisel, peab ta järgmiseks korda saatma
inetu tapatöö. See on ebameeldiv. Teine võimalus on kuningas
tappa. See on niisamuti ebameeldiv. Noormees vaagib olukorda ning
otsustab kuningakoja võimu lõpetada. See omakorda tähendab, et ta
ise...
Parkeri (ja Holti) lugemuskogemuse
põhjal on see ehk tõsiseim tekst ja samas kõige rohkem high
fantasy (või midagi). Peategelase valikud ei puuduta ainult teda
ennast, vaid kogu kuningriiki. Surma ei saa paar tegelast, vaid sõja
läbi on kogu riik lagunemas. Omaette pluss on see parasiit-ussike,
mis peategelase kehast (enamasti kõrvast) väljub ja asjatoimetustel
käib, kujutelm sellest on ehk vähe jäle, aga miks mitte. Maailm on
üsna eepiliselt sünge, aga inimesed (ja surnud) pole mingid
kangelaslikud raidkujud. Kokkuvõtlikult siis, elus ja
traditsiooniline fantasy.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar