05 september, 2015

K.J. Parker – Heaven Thunders the Truth (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Parker (ja Holt) on avaldanud suure posu romaane. Huvi pärast vaatasin, et mida Parkeri omadest oleks võimalik eesti raamatukogudest laenutada, pakkuda on vaid paar romaani ja neid Kuperjanovi pataljoni raamatukogust. Näed siis.

See lugu on siis kolmas kogemus Parkeri jutuloomega ja tekib teatav tuttav tunne. Tekst leiab aset fantaasiamaailmas, tegelasteks on võimuesindajad ja erinevad nö oskustöölised – ehk siis võlurid ja petturid (tõsi küll, Merebartoni loos see “kõnts” puudus). Ning muidugi iroonia ja võllahuumor, mis väljendub peategelaste suu või autori kirjelduste läbi (hmm, tegelt ei saa niimoodi üldistada, kui Merebarton oli selgelt naljakas, siis petturilugu ja käesolev on mitu kraadi tõsisemad).

Ühesõnaga, noor mees kõnnib sel raskel teel, et saada tunnustatud võluriks. Võluriks niisama ei õpita ning selleks pole vaja maagilisi eeldusi – sind hoopis valitakse ning seejärel on enda asi, kui kaugele jõuad. Valiku meetod on vähe müstiline – nimelt poeb sinu peakolusse ussike (või maoke), kes hakkab nö parasiidina selles pesitsema. Kasuliku parasiidina – ta saab vajadusel peast väljuda ja salaja ringi liikuda ning nii oma peremeesorganismile teavet koguda ja jagada. Ussiga kaasnevad omad aga'd – talle ei tohi valetada (muidugi, sõnu saab alati väänata), tema võib sulle valetada. (Samas ma nüüd ei väida, et võluriks saadaksegi vaid ussi abil. Aga ei viitsi üle kontrollida.) See noor mees satub siis ülesande peale, mille jäljed viivad otse kuningriigi kõrgemasse võimuladvikusse.

Ahjaa, võluritel on võime surnutega suhelda. Või noh, õigemini on surnud selles maailmas taustal toimuvat jälgimas. Kuna kuningas saab jälile, mida avastas see noormees ülesande lahendamisel, peab ta järgmiseks korda saatma inetu tapatöö. See on ebameeldiv. Teine võimalus on kuningas tappa. See on niisamuti ebameeldiv. Noormees vaagib olukorda ning otsustab kuningakoja võimu lõpetada. See omakorda tähendab, et ta ise...

Parkeri (ja Holti) lugemuskogemuse põhjal on see ehk tõsiseim tekst ja samas kõige rohkem high fantasy (või midagi). Peategelase valikud ei puuduta ainult teda ennast, vaid kogu kuningriiki. Surma ei saa paar tegelast, vaid sõja läbi on kogu riik lagunemas. Omaette pluss on see parasiit-ussike, mis peategelase kehast (enamasti kõrvast) väljub ja asjatoimetustel käib, kujutelm sellest on ehk vähe jäle, aga miks mitte. Maailm on üsna eepiliselt sünge, aga inimesed (ja surnud) pole mingid kangelaslikud raidkujud. Kokkuvõtlikult siis, elus ja traditsiooniline fantasy.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar