Catharina Ingelman-Sundberg – Vanaproua, kes röövis panka (2014)

Järjekordne näide heaoluühiskonna meelelahutuskirjandusest, seekordne lugu on vanadekodu viiest elanikust, kes pole rahul pakutava teenuse kvaliteediga – pideva kokkuhoiuga tehakse seal pensionäride elu üha hapumaks, söök on niru ja piiratakse liikumisvabadust. Nad näevad telekast tõsieluseriaali vanglast ning neile paistab, et seal elatakse hoopis paremini kui vanadekodus, saab sooja sööki ja vangla territooriumil jalutada. Ühesõnaga, pensionärid otsustavad sooritada sellise kuriteo, mis aitaks neil mõnda aega vanglalobi helpida.

Röövlikamp koosneb kahest mees- ja kolmest naispensionärist, igaühel on mingi omadus või oskus, mis bandele rohkem või vähem kasulikuks osutub. Ühel ööl põgenevad nad hotellist luksushotelli, üürivad sviidid ning peagi sooritavad oma esimese röövi, mis aga osutub olematu tuluga teoks (eks vanainimestel on ka robinhuudlikud ambitsioonid, et mida rahaga teha). Kuid nagu öeldud, parem vangla kui vanadekodu, järgmiseks koostatakse kuratlik plaan hotellist üle tee asuvast kunstimuuseumist kahe väärtusliku maali röövimiseks (Renoir! Monet!). Ja see õnnestub!

Õnnestub kohe nii hästi, et politseil puuduvad niidiotsad kuriteo lahendamiseks. Õnnelikud eakad on rahul niikaua kuni... kaotavad pihtapandud maalid. See rikub tuju ja nüüd minnakse end politseisse üles andma (et nemad nüüd maalid leiaks)... ja selgub, et vanglaelu pole just täpselt selline nagu nähti tõsieluseriaalis, seal on koguni päris ohtlikud inimesed. Ja lugu kerib edasi, sest vangistatud pensionäridel on ikka hammas verel (niiehknaa nad vabastatakse peagi), tahaks ikkagi sooritada täiusliku röövi... ja ka maalid muuseumile tagastada.

Eks jah, paratamatu paralleel Jonassoni saja-aastasega, aga raamatud on siiski erinevad. Kui Jonassonil oli plaan kirjutada üht suurt ja globaalset seiklust, siis siinne raamat on üsna kitsalt vanadekodu elanike ja nendega kokkupuutuvate inimeste lugu. Tegelastele on küll minevik visandatud, kuid oluline on eelkõige see, mis juhtub nüüd ja praegu. Tegemist on oma ea kohta äärmiselt vitaalsete inimestega, ikka kalpsavad ringi ja kohanevad kaasaegse maailma tingimustega; muidugi on neil elukogemused, mis aitavad ettekerkivatele probleemidele omapäraseid lahendusi leida.

Ei saa öelda, et raamat oleks kirjutatud ülimalt teravmeelselt või nauditavalt (või pateetiliselt), aga noh, niisama ajaviiteks miks mitte, igal juhul parem kui angloameerika masstoodang.

kultuuritarbija 60+
postimees
loetu kaja
lugemisarhiiv