16 september, 2015

Jeff VanderMeer – Annihilation (2014)

Kuulu järgi olevat see raamat eesti keelde tõlkimisel? Sel juhul loeks heameelega uuesti emakeelselt, originaalile jäi mu keeleoskus ja keskendumine alla. Tegemist vast psühholoogilise thrilleri või laiemalt võttes õuduskirjandusega, minu mõistmises tekivad paralleelid “Stalkeri” filmi ning Lovecrafti ja Ballardi loomega. Action puudub, on inimteadvuse kokkupuude hämaruse, seletamatusega; teadvuse moondumine millekski teiseks. (Muidugi, iseasi, millest ja kuidas minategelane jutustab (ja mida varjab) ning kui nö tõene see on – aga eks see selgu triloogia järgmistes osades.)

On maa-ala X, mille on aastakümneid tagasi vallutanud tundmatu jõud või miski. Et inimtegevust seal enam pole, siis loodus vohab, aga kuidagi... ebaloomulikult. Sinna tsooni saadetakse uurimisgruppe, aga ainus, mida nendest retkedest võiks järeldada, on see, et parem oleks neid sinna mitte saata, see on põhimõtteliselt üheotsapilet – inimesed kaovad või hulluvad ja hävinevad. Muidugi, iseasi on see, mida valitsus varjab avalikkuse ja ekspeditsiooniliikmete eest, miks näiteks tuleb tsooni piir ületada hüpnoosi all või miks ei tohi kohapeal kasutada uuemat tehnikat. Raamatus läheb tsooni (arvatavasti) 12. ekspeditsioon, mis koosneb neljast naisest. See kooslus laguneb õige kiiresti, sest... ja mitte ainult... ning see ka veel... ja nii edasi.

Ühesõnaga, autor viib meid irratsionaalsete hirmude ja hämaruse maile, millega kaasneb isiksuse lagunemine või lõhenemine või moondumine. Eks tekib küsimus, kas minategelase analüüsiv pilk... kui palju on see mentaalselt looritatud (juba enne tsooni võis...). Nagu öeldud, tahaks raamatut uuesti eestikeelselt lugeda, mulle jäi sisu ikka parajalt häguseks, kõik need... hämarolekud. On muidugi mõttekoht, millist elukvaliteeti annab õuduskirjanduse lugemine.

“Death, as I was beginning to understand it, was not the same thing here as back across the border.” (lk 144)

“There, in the depths of the Tower, I could not begin to understand what I was looking at and even now I have to work hard to pull it together from fragments. It is difficult to tell what blanks my mind might be filling in just to remove the weight of so many unknowns.” (lk 175-176)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar