15 september, 2015

Patrick Rothfuss – Vaikivate asjade aeglane settimine (2015)

Raamat sellest, mida teeb üks kõrvaltegelane siis, kui tal pole epopöa tegevusliinidesse midagi asjalikku lisada ehk siis pildid Auri seitsmest päevast, mil ta hoiab maailma koos ja ootab Kvothega kohtumist – muude temale oluliste tegevuste kõrval on vaja leida mehele just need õiged (õiged!) kingitused. Ega ma nüüd ei mäleta, kas see siin oodatav kingituste jagamise stseen on möödas või mitte, need Rothfussi romaanid pole just mu fantasy isiklikus koorekihis.

Ei ole just tavaline, et autor kirjutab nii ees- kui järelsõna (kirjastuse nõudel?), milles püüab vabandada sellise erilise teksti kirjutamist; samas on toodud ka põhjendused, et miks see raamat peaks lugejatele oluline olema (peale selle, et autorile endale huvitav katsetus jne). Nimelt on see tekst katkisest inimesest teistele katkistele inimestele, kes peaks seda poeetilist hõllandust vaimsete probleemidega neiust endale hinge võtma (ma kas olen vähe või valesti katki, mulle näis see lihtsalt tütarlapselikele lugejatele mõeldud YA fantasyna).

Auri arvab, et tema õlgel on maailma koos- või tööshoidmine – selleks peavad asjad olema õiges kohas, valitsema peab kord ja harmoonia. Neiu maailm kui selline on küll õige väiksevõitu, hõlmates peamiselt Ülikooli all paiknevaid salapäraseid (ja tundmatu päritoluga?) keldreid ja käike (Auri on teatavasti endine üliõpilane, aegajalt ilmub keelekasutussegi erialast sõnavara). Tekk peab olema õiges kohas, seep ei tohi kurja sisaldada jne jne. Nii ta üksipäi seikleb selles keldrimaailmas, kord bipolaarsete või autistlike (või hämaramate) murede ja rõõmudega. Asjad peavad õiges kohas olema!

Eks see on tähenduslik jne lugu. Kuigi autor rõhutab, et arusaamiseks tuleb olla tuttav romaanidega... võib seda raamatut niisamuti võtta ka sõltumatu teosena, noh, kui oled lugejana huvitatud meelehaiguse fantasyst või nii. Ma nüüd küll ei oska öelda, mida selle raamatu lugemine annab juurde Kvothe maailmale... äkki kunagi ilmuv kolmas romaan nihutab Kvothe õpingumälestus Aurit rohkem esile (raske on uskuda, et tegemist vaid triloogiaga, mingi hetk peaks kajastamist leidma mehe koolijärgsed kangelasteod)? Alati on üpris tore lugeda lisandusi tuntud romaanilmadele, ent see lühiromaan voolas minust küll üsna mööda. Ent see pigem seepärast, et Rothfussi romaane pole suuremat fännanud. Ja nii edasi, sellist hülgemölapostitust võiks lõputult pikemaks heietada.

“Ta oli asjade õigest teest kõrvale kaldunud. Kõigepealt tuli korda seada ennast. Ja siis oma maja. Ja siis oma taevanurk. Ja pärast seda...
Noh, ta ei teadnud täpselt, mis pärast seda juhtub. Kuid ta lootis, et pärast seda toimib maailm veidi aega juba ise, just nagu korralikult kokku pandud ja õlitilgaga meelitatud taskukell. Ta lootis, et see juhtub. Sest päris ausalt, oli päevi, mil ta tundis end veriseks kulununa. Ta oli nii väsinud iseendaks olemisest. Ainsaks olevuseks, kes hoolitses selle eest, et maailm õigesti pöörleks.” (lk 88)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar