Raamat sellest, mida teeb üks
kõrvaltegelane siis, kui tal pole epopöa tegevusliinidesse midagi
asjalikku lisada ehk siis pildid Auri seitsmest päevast, mil ta
hoiab maailma koos ja ootab Kvothega kohtumist – muude temale
oluliste tegevuste kõrval on vaja leida mehele just need õiged
(õiged!) kingitused. Ega ma nüüd ei mäleta, kas see siin oodatav
kingituste jagamise stseen on möödas või mitte, need Rothfussi
romaanid pole just mu fantasy isiklikus koorekihis.
Ei ole just tavaline, et autor kirjutab
nii ees- kui järelsõna (kirjastuse nõudel?), milles püüab
vabandada sellise erilise teksti kirjutamist; samas on toodud ka
põhjendused, et miks see raamat peaks lugejatele oluline olema
(peale selle, et autorile endale huvitav katsetus jne). Nimelt on see
tekst katkisest inimesest teistele katkistele inimestele, kes peaks
seda poeetilist hõllandust vaimsete probleemidega neiust endale
hinge võtma (ma kas olen vähe või valesti katki, mulle näis see
lihtsalt tütarlapselikele lugejatele mõeldud YA fantasyna).
Auri arvab, et tema õlgel on maailma
koos- või tööshoidmine – selleks peavad asjad olema õiges
kohas, valitsema peab kord ja harmoonia. Neiu maailm kui selline on
küll õige väiksevõitu, hõlmates peamiselt Ülikooli all
paiknevaid salapäraseid (ja tundmatu päritoluga?) keldreid ja käike
(Auri on teatavasti endine üliõpilane, aegajalt ilmub
keelekasutussegi erialast sõnavara). Tekk peab olema õiges kohas,
seep ei tohi kurja sisaldada jne jne. Nii ta üksipäi seikleb selles
keldrimaailmas, kord bipolaarsete või autistlike (või hämaramate)
murede ja rõõmudega. Asjad peavad õiges kohas olema!
Eks see on tähenduslik jne lugu. Kuigi
autor rõhutab, et arusaamiseks tuleb olla tuttav romaanidega... võib
seda raamatut niisamuti võtta ka sõltumatu teosena, noh, kui oled
lugejana huvitatud meelehaiguse fantasyst või nii. Ma nüüd küll
ei oska öelda, mida selle raamatu lugemine annab juurde Kvothe
maailmale... äkki kunagi ilmuv kolmas romaan nihutab Kvothe
õpingumälestus Aurit rohkem esile (raske on uskuda, et tegemist
vaid triloogiaga, mingi hetk peaks kajastamist leidma mehe
koolijärgsed kangelasteod)? Alati on üpris tore lugeda lisandusi
tuntud romaanilmadele, ent see lühiromaan voolas minust küll üsna
mööda. Ent see pigem seepärast, et Rothfussi romaane pole suuremat
fännanud. Ja nii edasi, sellist hülgemölapostitust võiks lõputult
pikemaks heietada.
“Ta oli asjade õigest teest kõrvale kaldunud. Kõigepealt tuli korda seada ennast. Ja siis oma maja. Ja siis oma taevanurk. Ja pärast seda...
Noh, ta ei teadnud täpselt, mis pärast seda juhtub. Kuid ta lootis, et pärast seda toimib maailm veidi aega juba ise, just nagu korralikult kokku pandud ja õlitilgaga meelitatud taskukell. Ta lootis, et see juhtub. Sest päris ausalt, oli päevi, mil ta tundis end veriseks kulununa. Ta oli nii väsinud iseendaks olemisest. Ainsaks olevuseks, kes hoolitses selle eest, et maailm õigesti pöörleks.” (lk 88)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar