Alaya Dawn Johnson – A Guide to the Fruits of Hawai'i (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Nendest aasta parimate antoloogiatest polegi vist varem vampiirilugu lugenud, küllap need ilmuvad siis parimate õudukate või ebanormaalsete armastuslugude antoloogiates. Aga jah, vampiirilugu kui selline... eks need üldiselt on YA maigulised.

Lugu siis maailmast, mille on vallutanud vampiirid (oeh). Inimkond on nüüd alamklassiks, teevad kas lihttöid või on vampiiridele toiteallikaks. Nii mustatöölised kui toiteallikad elavad nö töölaagrites. Loo kangelanna Key on ühes sellises verefarmis järelevaatajaks, see on kõrgema klassi meelelahutusasutus, kus inimesed elavad üsna luksuslikes oludes, saavad head-paremat toiduks ning tunda end mingil moel vabana – mis aitab siis kaasa sellele, et nende verest saadav emotsioon on vampiiridele eriti mokkamööda (ehk võiks neid laagriasukaid nimetada maheinimesteks?). Eks tore seegi, kui vampiiride toitumiskordade eel kogevad veremahutid seksuaalseid emotsioone (mitte vampiiridega, nemad ei kepi), mis lisab verele huvitavat hõrkust.

Key on elanud 18 aastat vampiiride allutatud maailmas ja temast pole senini toitutud – sellepärast, et kui ta oli 16-aastane ja vampiirid olid vallutamas tema kodukanti, sattus ta kokku Tetsuo nimelise hambulisega, kellega tekkis klapp (sest...) ja Tetsuo lubas ta vampiiriks teha. Aga nagu öeldud, Key on nüüd 34-aastane, vampiiridest puutumata kuid töötab inimvereliste eest hoolitsejana – ja selline töökogemus paneb ta viimaks kahtlema, kas ta ikkagi soovib vampiiriks saada (kui Tetsuo oma lubadust ikka peab), nagu... vastik on see vampiirimaailm.

Et siis üsna YA maiguline lugu. Ikka need kahtlased ja huvitavad ja vastuolulised vampiirid. Tütarlapsest on sirgunud naine, kes ei tea, kuidas ikkagi vampiirindusse suhtuda. Ja muidugi vähe totter lugu maailmast, mida valitsevad... jah, vampiirid... Eks siin muidugi draamat ja saladusi nii inimestevahelistes kui ka vampiiridega suhtlemises, aga jah... YA.