18 oktoober, 2015

Janine M. Benyus – Loomade salakeel. Kuidas mõista loomade käitumist (2015)

Selle populaarteadusliku sihtgrupiks võiks olla ehk eelkõige noored lugejad, keda saaks võõrutada kõiksugu ninnunännust, mida neile muidu titest saati ohjeldamatult sisse kallatakse – reaalsuses käituvad loomad ja linnud mõneti teistmoodi kui seda meelelahutuses ja reklaamides kujutatakse.

Ma pole loodusraamatute asjatundja, aga selle raamatu eripäraks on vast see, et siin antakse juhiseid selleks, kuidas eelkõige loomaaias sealsete elanike käitumist jälgida ja interpreteerida. Mida tähendavad erinevad žestid ja ilmed, kuidas tõlgendada agressiivset käitumist, millised suhted on looma- ja linnugruppide hierarhiates ning kuidas need toimivad. Miks teevad loomad-linnud oma aladel just neid asju, mida nad parasjagu teevad (muidugi, iseasi, kui elanik on elamistingimuste pärast stressis ning seetõttu ühel või teisel viisil hälbinud olemisega). Et mitte nüristuda, vajavad loomad-linnud vaheldusrikkust, tegevust, kasvõi söötmine olgu loomingulisem kui lihtsalt kandikul ette kandmine – sest looduses tegeldaksegi eelkõige söögi otsimisega.

Omamoodi avastuseks on see, kuivõrd keeruline on loomariigis usalduse küsimus, kuivõrd raske on paaritumiseks partnerit ligi lasta (eks on ka erandeid) – parem sada korda karta kui üks kord kahetseda. Selleks, et sotsiaalsemad linnud-loomad saaks grupina tegutseda, on vaja üldtunnustatud hierarhiat – selleta kuluks liialt palju energiat tülitsemisele ja muidu agressiivsusele. Selge, et konfliktid on igapäevased, aga otsese verevalamise vältimiseks on hulk viise, millega suhteid paika panna – sest põhiaur läheb ikkagi söögiotsingule ja vaenlaste vältimiseks.

Kuigi raamat on mõeldud eelkõige loomaaiakülastajatele, kirjeldab autor siin 20 liigi eluviise eelkõige looduslikes tingimustes (kõrbest arktiliste aladeni). Mis viib paratamatult välja selleni, miks ikkagi loomaaedu vaja on – kuna inimtegevuse tagajärjel on looduslik mitmekesisus enam kui kiirelt hävinemas; ja seda isegi aladel, mis muidu olnud inimestele ligipääsmatud. Ülerahvastatus, liigtarbimine ja saastamine. Põllumajandus, aasia rahvameditsiini jaburused ja luksuskaubad.

Raamatu peatükid on ühtmoodi ülesehitatud – üldvaade, põhikäitumise kirjeldus, suhtlemine, konfliktid, järglastega seonduv, inimeste ajalooline suhe liigiga ja praegused probleemid. Ohtralt illustratsioone (ei ühtki fotot), küllap tasuks lugemise kinnistamiseks netist lisaks videoid vaadata. Ja no muidugi loomaaeda külastada.

“Sisemine haigutamise ja sirutamise impulss kuulub keha automaatse “enesekohendamise” süsteemi juurde. Kui loom puhkab, jääb ta verering ajapikku loiuks. Hapnikku, mis liigub vereringe kaudu, ei pruugi ajju jõuda piisavas koguses, ning see nappus vallandab tungiva haigutamisvajaduse. Haigutades tõmmatakse sisse suur hulk hapnikku ja see kihutab ajju. Teatud hulk süsinikdioksiidi on samuti vajalik. Haigutamine ja sirutamine on keha jaoks nagu madalstart, mis valmistab seda ette uue päeva katsumuste jaoks. Lõvid, kes veedavad suurema osa ajast uimaselt tukkudes, haigutavad päris sageli, et saada oma loid veri taas kiiremini voolama.” (lk 65)

“Kuigi paabulinnud suudavad õhku tõusta kiiresti ja terava nurga all, jääb nende lend lühikeseks, eriti isaslindude oma. Emane, kellel pole sleppi, võib lennata järjest rea lende, millest igaüks on mitusada meetrit pikk, ülekoormatud isane aga läheb enne teda rappa. Kui lind oma slepi üles tõstab ja lehvikuks ajab, kujutab see endast tuule käes ehedat purje. See selgitab osaliselt ka vaarumist ja tammumist, mida võib näha paabulinnu pulmamängu ajal. Kuigi meile tundub, et nad edvistavad oma kaadervärgiga, püüavad tantsijad tõenäoliselt lihtsalt jalul püsida.” (lk 328)

“Üks kõige hellemaid huntide žeste on nuhutamine, mille korral susatakse nina kaelakarvade vahelt läbi ja puudutatakse õrnalt all olevat nahka. Nuhutamine annab märku huntidevahelisest lähedasest sõprusest. Hämmastaval kombel kipume ka meie, inimesed, nuhutama (ja saama vastu nuhutatud), kui kallistame oma koeri!” (lk 412)

“Enamik jahte ei kulge siiski nii ladusasti. Ühe uuringu käigus leiti, et 131 hirvejahist osutus 54 puhul hirv liiga kiireks, et hundid oleksid vaevunud teda taga ajama. Nad ajasid taga ja ründasid 77 hirve, kuid neist 71-l õnnestus minema pääseda või end kaitsta. Kogu vaeva kohta õnnestus neil nn tapjahuntidel vaid kuus hirve lõunalauale tuua. Kui arvestada seda pigem kesist 4,6-protsendilist tulemust, on lihtne mõista, miks hundid kuigi tõenäoliselt oma saakloomapopulatsioone ei ohusta. Kui üldse, siis toimivad nad lihtsalt harvendusmehhanismina, eemaldades aeglasemad ja nõrgemad isendid ning hoides saakloomapopulatsioone liiga suureks paisumast ja elupaika tühjaks söömast.” (lk 414)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar