Margaret Atwood – Orüks ja Ruik (2004)

Arvatavalt üks paremaid postapokalüptika või düstoopia ainelisi romaane, mida olen lugenud. Lugu sellest, kuidas lähitulevikus (või õigemini lähilähitulevikus) on toimunud kliimasoojenemine, liikide väljasuremine ja ülerahvastatuse mõju. Biotehnoloogia areng püüab omakorda pakkuda kvaliteetsemat elu (neile, kel seda võimalik lubada on) ning jõuab järelduseni, et raha teenimiseks tuleb omakorda haigusi luua (vt ka Robertsi hiljuti ilmunud lugu). Et lähilähituleviku maailm kujuneb üha ebavõrdsemaks, tekivad ekstremistlikud rühmitused, mis tahavad... noh, näiteks maailma parandada, võidelda vastu nende biotehnoloogiafirmade eripalgelistele leiutistele (näiteks loomade ristandustele – kitse ja ämbliku ristand, millest saab lüpsta ämblikuniiti jne jne).

Bioloogilised eksperimendid nii floora kui faunaga juhivad helgemad pead edasi jumalat mängima – miks mitte proovida luua inimest, kes on vaba inimpahedest ja sellega asendada praegune inimkond. Raamatu peategelase Jimmy ehk Lumemehe parim sõber Ruik on üks selline geenius, kes teeb salajast koostööd äärmuslastega... ja teeb geenmuundatud inimese teoks. Koos plaaniga vana inimkond Maalt pühkida. Kuidas see plaan õnnestub, eks seda ole võimalik raamatust lugeda. Eks Lumemees on oma minevikuga selline nagu ta on, siis katastroofijärgne jumalasaadiku etendamine ja inimkultuuri kaotamine... see on üpris valus.

Raamat on pea sama masendav postapokalüptiline romaan kui samas sarjas ilmunud McCarthy “Tee” - selle erinevusega, et kui McCarthy kirjeldab vaid masendavat tulevikku siin ja praegu (andmata aimu, mis õigupoolest juhtus, et selline olukord tekkis), siis Atwood kirjeldab tülgastava tuleviku veel tülgastavamat minevikku ehk teed, mis viis inimkonna (ja nende juhtimisel Maa) sellise kollapsini. Heaoluühiskonna moraalne roiskumine ja selle mõjud arengumaades. Kliimamuutuste tagajärjed (kõrbestumine, üleujutused ja muud ebanormaalsed ilmaolud). Ühiskonna üha rajum ebavõrdsus. Atwood kirjutab sellest niivõrd eemaletõukavalt, et raamatut ühtesoodu lugeda ei tahagi – on küll hea kirjandus, aga paha hakkab (noh, nagu see Orüksiga seonduv). Ja noh, kahjuks on see tülgastav visioon üsna usutav stsenaarium. Hea seegi, et Atwood ei osuta sõrmega, et see ja see on paha või kole või vale. Kui nüüd õieti aru sain, on Atwoodi loome hiljuti inspireerinud ühe nö kliimaulme (cli-fi) antoloogia koostamist (aga see on vist liialt masendav lugemine, seega ei hakka seda antoloogiat lugema).

“Kadunud olid selle destruktiivsed omadused, omadused, mis olid vastutavad maailma praeguste tõbede eest. Näiteks rassism – või nagu Päradiisis öeldi: pseudospetsiatsioon – oli näidisrühmas kaotanud pelgalt seostamismehhanismi ümberlülitamisega: Päradiisi inimesed lihtsalt ei tajunud nahavärvi. Nende seas ei saanud olla hierarhiat, sest neil puudusid närvikogumid, mis oleksid neid loonud. Kuna nad ei olnud ei kütid ega maanäljas põlluharijad, polnud territoriaalsust: sisse juurdunud kivikuningakompleks, mis oli inimkonnale nuhtluseks olnud, oli neil kõrvaldatud. Nad sõid vaid lehti, rohtu, juurikaid ja mõne marja; nõnda oli neil toitu palju ja see oli alati kättesaadav. Seksuaalsus polnud neile pidev piin, mitte mingi mäslevate hormoonide möll: nad indlesid korrapäraste ajavahemike järel nagu enamik imetajaid peale inimese.
Õigupoolest – kuna neil inimestel polnud iial midagi pärida – polnud ei sugupuid, abielusid ega lahutusi. Nad olid oma elukohaga laitmatult kohastunud, niisiis polnud neil iial vaja teha maju, tööriistu ega relvi, nagu ka mitte rõivaid.” (lk 324)

“Platsi serva poolt, ilmselt välult, kuhu kord telke ja haagiseid üles pandi, kuuleb ta naeru ja laulu ning imetlus- ja julgustushüüdeid. Küllap käib seal paaritumine, selle rahva seas üsna haruldane asi: Ruik oli rehkendanud ja otsustanud, et kord kolme aasta tagant iga emase kohta on rohkem kui küll.
Ilmselt on seal tavapärane viisik: neli meest ja indlev naine. Tema seisund on kõigile selge tema tuharate ja alakõhu erksinise värvuse järgi – aluseks on paavianilt näpatud vahelduv pigmentatsioon, millele on lisatud kaheksajala elastseid närvirakke. Nagu Ruik ikka ütles: Mõelge mõnele kohastumusele, ükskõik millisele kohastumusele, ja te leiate, et kusagil on mõni loom juba selle peale tulnud.
Kuna isaseid stimuleerivad vaid sinine kude ja selle vallandatud feromoonid, ei tule neil päevil enam ette vastuarmastuseta armastust ega pärsitud himu; ei mingit kujuteldavat tõket iha ja akti vahel. Niipea kui eritub esimene lõhnapahvak ja aimub õrna sinetust, algab kuramaaž sellega, et isased kingivad emastele lilli – just nagu isased pingviinid kingivad ümmargusi kive, ütles Ruik, või nagu isane hõbekala kingib spermapaki. Samal ajal annavad nad voli muusikalisele eneseväljendusele nagu laululinnud. Meeste suguti värvub naise sinise alakehaga sobivat erksinist tooni ja nad esitavad omalaadset sinitillitantsu, jäigad liikmed unisoonis, sammude ja laulu taktis viipumas: selle idee andis Ruigale krabide seksuaalne signaalimine. Lillede seast valib emane välja neli õit ja edutute kandidaatide sugukihu raugeb otsekohe, vähimagi meelekibeduseta. Siis, kui naise alakeha sinine värv on omandanud sügavaima varjundi, otsivad emane ja tema nelik eraldatud paiga ja annavad takka, kuni naine rasedaks jääb ja sinine toon hääbub. Ja ongi kõik.” (lk 179-180)

päevaleht
sirp
ulmekirjanduse baas
tank