Mõtlemapanev, et raamatu nimiloo
õpetussõnadeks on “kurjuse ja kadedusega kaugele ei jõua”, kui
iseenesest olid loo antikangelased, rikkad talunikud, lihtsalt purjus
mölakad (no ma ei tea, kas on mõtet siia klassivõitlust jms külge
traageldada; ja selge see, et purjuspäi olek pole mingi vabandus).
Jah, nad ei lasknud koos kõrtsmikuga hulkuril kõrtsi öömajale
saada, see oli halb ja inetu tegu. Aga et seepeale laseb see hulkur,
kes osutub Külma-Madise nimeliseks ilmastikutegijaks, nende
peremeeste viljasaagi öökülmaga rikkuda. Et siis... narri ükskord
hulkurit ning üheksa pere kaotavad olulise osa varast.
Proportsionaalne vastulöök...
Ühesõnaga, tegemist on silmakirjaliku
õpetusega – ära ole nõme, sest selle eest võivad sind kõrgemad
jõud karmilt karistada. Tee head või muidu tabab su pere nälg ja
viletsus. (Kas kõrgemad jõud karistavad ka siis, kui tegemist
ebakohtuda nö reainimeste suhtes?) Tõsi küll, selle raamatu teine
lugu - “Vaene kerjus ja ihne perenaine” - on pea vastupidise
sõnumiga ehk omakasupüüdmatu heategu võib osutuda tulusaks
(eeldusega, et sa ei oota mingit tulu).
Mis on siis õpetusiva kasvavale
noorsoole? Ole võõrastega ettevaatlik, sest need võivad osutuda
hoopistükkis üleloomulikeks jõududeks? Narri meest, aga mitte mehe
põldu?
Ja miks on illustraatori nägemuses
lesest saunanaine (mitme lapse ema) selline kuuma välimusega tots?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar