Rich Larson – God Decay (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Pildike spordi (ja inimkonna) võimalikust arengust, ehk milleks piirduda veredopingu ja muu sellisega, kui tegelikult võib inimest ennast füüsiliselt paremaks tuunida. Nii on salaja laboris ümberehitatud Ostapi nimeline poola noormees, kes on nüüd pea kümme aastat ülisportlane olnud ja inimesi vaimustanud. Üliinimene. Muskulatuur kui anatoomiaatlaste fantasy. Nojah, mitte siis enam anatoomia fantasy, laboris on seda füüsiliselt võimalik meisterdada. Ostap hüppab, jookseb ja kargab nagu eikeegi kunagi varem. Ja ta on vastupidav. Olümpiamängude kangelane, edukas reklaaminägu.

Ent Ostap kutsutakse ühtäkki sinna laborisse, kus ta toodeti. Ta doktor-insener ja mehevõimete testija) teavitab, et Ostapi keha pole igavene, ta kehasüsteemid annavad järele, ja kõige rohkem kaks aastat saab ta veel hüpata ja karata. Veel hullem, doktori uus abiline on saanud jälile Ostapi tegemise saladusele, ja müüs selle info skandaalinäljas meediale. Ostap on õige nördinud, tema ometi ootab 2036. aasta Accra olümpiamänge, mitte kuulsuse enneaegset lahtumist.

Ühesõnaga, selline vähe suvaline lugu, tugitoolisportlasena ei ütleks, et see ühiskonnakriitiline hoiatusstsenaarium eriliselt muljet avaldaks. Ulmespordist olen sel aastal kaht teksti lugenud, Beukesi tekst on parem ja Nagata oma vast nõrgem. Jajah, arvata on, et tulevikus disainitakse inimesi paremaks ja ilusamaks, aga sellel võib oma hind olla. Noh, ehk mõne aja möödudes see hind enam nii hirmutav pole.

“Ostap felt the nodes like he hadn't since the surgeries, felt the pulse of them deep in flesh. He felt the composite wrapping his spine, the membranes skimming under his skin, the fish-scale vents on his back and shoulders and neck. He felt the thrumming power, but now like a venom sack set to burst.” (lk 479)