29 november, 2015

Joe Abercrombie – The Fool Jobs (Swords & Dark Magic, 2010)

Kuulu järgi on tuleval aastal oodata Abercrombie lühijuttude kogumikku (ja uut Esimese Seaduse romaani ehk 2017. aastal), kus lisaks antoloogiates ilmunud tekstidele on avaldamata lugusid sellest Esimese Seaduse maailmast. Käesolev tekst on seotud “The Heroes” romaaniga, andes natuke tausta ühe sealse peategelase Craw tegemistele (lisaks paar tegelast Craw kambast, kes romaani toimumise ajaks veel elus).

Craw ja ta kamp on hiilinud ühe Crinna küla juurde, kus neil on ülesandeks mingi asi röövida. Nagu selgub, on rööviobjektiks asi, mis peaks kohapeal endast märku andma, et just see see ongi. Selline töökirjeldus... ei tee Craw kampa just õnnelikumaks. Aga töö on töö ning nad teevad plaani, kuidas seitsmekesi niimoodi külla siseneda, et keegi omadest surma ei saaks ning ega kohalikkegi pea tingimata tapma. Kuigi nad on Crinna metslased. Plaan töötab... osaliselt.

Lugu on parem kui hiljuti loetud sama autori noorteromaan, või noh... igati tüüpiline Abercrombie tekst (eks siit tekib küsimus, kaua saab üht teemat lüpsta). Peategelane, kes pole mingi eepiline kangelane – muidugi, Craw pole just tüüpiline Põhja sitapea (või noh, kui igale põhjalasele anda sisekaemust (Caul Shivers!), siis avaldub midagi enamat kui klišee). Dialoogid särtsuvad ja erinevate külmrelvadega lõhestatakse kehasid. On viiteid teistele kangelastegudele, mis reaalselt ei õnnestunud just lugulaulude vaimus. Ühesõnaga, selline cool ja antipateetiline lugu. Hea sissejuhatus “The Heroes” romaanile.

““Don't you ever sharpen it?” asked Craw.
“It sharpens me.”
“Right. Right y'are.” Just the style of nonsense Craw would've expected from Cracknut Leef or some other rune-tosser. He hoped Whirrun was as good with that great big blade as he was supposed to be, 'cause it seemed he brought nothing to the table as a conversationalist.” (lk 502)

“Men might've had a hundred names for it – Dawn Razor, Grave-Maker, Blood Harvest, Highest and Lowest, Scac-ang-Gaioc in the valley tongue which means the Splitting of the World, and so on, and so on – but Craw had to admit it was a dissappointing length of metal. There was no flame, no golden light, no distant trumpets or mirrored steel. Just the gentle scrape as long blade came free of stained leather, the flat grey of damp slate, no shine or ornament about it, except for the gleam of something engraved down near the plain, dull crosspiece.
But Craw had other worries than that Whirrun's sword wasn't worth all the songs.” (lk 510)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar