Abercrombie YA fantasy on kerge aseaine
autori tellistele. Jah, on seiklusi ja intriige, mis pillutavad
peategelast üha uutesse olukordadesse, kus surm ikka silme ees. On
tegelasi, kelle minevik ja motiivid avalduvad alles viimasel hetkel
(ja taas saab peategelane, noor ülikust sant, selle eest vastu
hambaid). Ent Abercrombie tellistele mitteomaselt on siin ühtlasi
tegelasi, kes pole isekad või saladuslikud sitapead, nad tahavad
vaid pääseda täbarast olukorrast, kuhu nad on sattunud (ehk siis
umbes pool seda seltskonda, kellega Yarvi tagasi kodumaale suundub).
Muidugi, ega neid kullakesi midagi head ees oota – sõpruse hinnaks
on lahingus langemine. Ühesõnaga, on aimata Abercrombie telliste
tumedat (ja sünklõbusat) vaimsust, aga üpris siivsalt.
Lugu ise selline: nõuandjaks valmistuv
kuningapoeg saab äkitselt kuningaks, kuna reetmise tagajärjel
lüüakse maha ta isa troonipärijast vend. Yarvi probleem on selles,
et ta on sündinud kärbunud käega, mis selles viikingilaadses
ühiskonnas (midagi Põhja ja Uniooni vahepealset) on vägagi
alandav. Noorkuningas avastab ühtlasi, et nüüd peaks ta abielluma
oma venna pruudiga, kes on talle ühtlasi onutütreks. Segadusse
sattunud kuningas annab kihlusel vande maksta kätte isa ja venna
surma eest – pruut ja õukond on sellega rahul. Kuningas siirdub
onuga naaberriiki kättemaksuretkele, kus juhtub nii... et ta satub
orjaks. Ja orjana müüakse ta galeerile aerutajaks. Aga et ta on
ikkagi mitmekülgselt haritud noormees, siis... Ja galeer hukkub
maailma teises otsas... Ent pääsejad ja nende jälitajad... Palju
raskusi. Viimaks kodumaal... lähevad asjad jälle uperkuuti ning
Yarvi leiab uusi vaenlasi... aga sellest siis arvatavalt järgmistes
romaanides.
Ühesõnaga, viha ja kättemaks hoiavad
vaimu virge ja annavad lihastele rammu, aga samas... vannetega tuleb
ettevaatlik olla – kättemaks iga hinna eest toob rohkem kahju kui
kasu (natuke heiastub külmaraamat). Huvitav tegelane on Yarvi ema,
nö kuldne kuninganna, kelle tegude motiivid võivad järgmistes
romaanides ehk mõnes teises valguses paista. Ja muidugi see
ministrite-nõuandjate ametkond, mis meenutab pisut Martini meistrite
tsunfti oma võimalike hämarate sahkerdamistega (kes siis õieti
valitsevad Purumere kuningriike?). Niisamuti Yarvi ja onu suhe, kaua
onu talub Yarvi ja ta ema võimalikke pretensioone.
Ei oskagi öelda, on siis tegemist hea
või normaalse raamatuga – ühelt poolt tegemist ikkagi
Abercrombiega! Teiselt poolt... selline lahjendatud ja lihtsustatud
Abercrombie – seiklused toimuvad siuh ja säuh ning tegelaste
moraalsed küsitavused pole niivõrd vänged (või ka –
tühistunud). Kõik on natuke... lihtne. Ja no on ka musta huumori
nappust. Ent muidugi, tegemist YA maailmaga ja nagu öeldud, eks
paistab mis romaanides edasi juhtuma hakkab, millised Coscad või
Üheksasõrmed võivad esile kerkida. Sest... kuidas siis muidu?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar