Juhan Voolaid – Supergripp Anton (2015)

Voolaidi jutukogu jaguneb temaatiliselt kenasti kolmeks – kaks juttu vanameestest ja surmast, kaks fantastilisemaigulist juttu ebasobivalt käituvatest superkangelastest, kaks juttu argisituatsiooni rappa keeramisest. Muidugi, kõik jutud on rohkem või vähem grotesksed, ja et grotesk pole miski puhta rõõmu sümbol (muidugi, oleneb lugejast), siis iga looga kaasneb ebamugavustunne – pealiskaudsel lugemisel võiks tekstid ehk naljakad olla, aga tegelikult on ebamugavad või isegi häirivad (muidugi, oleneb lugejast). Situatsioonid, kuhu tegelased end (tahtmatult) mässivad, tekitavad vähemalt ühes osapooles suuremat alandust kui ilmtingimata vaja, ja kõik kogevad ebamugavust (hea küll, vanameeste surmalood on veidi teistsugused, neist siin postituses ei kirjuta). Päris James Bond tuleb Tartusse esinema ja tema demonstratsiooni kassi-hiiremängus peab osalema kiimas meesüliõpilane. Nõdrameelne endine lapstäht otsustab taastada oma hiilgeaja identiteedi. Jõuluõhtu, kus lapsed ja purjus vanemad moodustavad üsna plahvatusohtliku koosluse. Tänavakonflikt, mille järel alanduse heastamine kisub õige jaburaks. Peale esimest konflikti võiks arvata, et nüüd hakkab pulli saama, aga see järgnev pull on kuidagi valus ja väär.

Voolaidi lood ei lahene nii, et saaks öelda, et nüüd hea võitis või õiglusetus valitseb, need lahendused on kuidagi ebarahuldavad, ebamugavad, kriipivad. Keegi ei saa õiglast tasu, keegi ei saa õiglast valu, puänt jätkab rahuldamatust. Kogumiku parimaks looks on ehk “Martsipanikääbik” ehk igati ebameeldiv jõuluõhtu.