Armin Kõomägi – Lui Vutoon (2015)

See on nüüd kolmas variant sellest, millega olen püüdnud postitamise jaoks seda romaani mingil moel kokku võtta. Iga kirjeldamisega olen seni jõudnud teele, et muudkui jutustaks ja jutustaks ümber, aga samas ma ei mõista, kuhu peaksin nii jõudma.

On nö ulmelisem romaan, kus autor asetab tegelase olukorda, kus korraga on maailmast kadunud kõik imetajad – pole ühtki inimest ega looma, on linnud ja putukad ja kalad. Kuidas see juhtus, ei tea – tegelane leiab küll ühe videosalvestuse, millelt võimalik näha seda kadumishetke. Ent saladuse lahendamisele lähemale ei jõua.

Mis edasi saab – Lui Vutooni nimeline noormees hakkab elama Ülemiste Keskuses ja viskab ohjeldamatult kildu nüüdismaailma kohta – millest ta on küll ilma jäänud. Seltsi pakub talle täispuhutav (ja remonditav) seksinukk Kim ja mitmekülgne alkoholitarbimine; eks tuleb ka hoolt kanda selle eest, et kaubanduskeskust säästa roiskumisest. Lui otsus tulevikku mitte kindlustada (ehk teha endale varuelamine mõnda puuküttega majja) saab tagasilöögi sügise süvenedes, kui külm hakkab üha enam näpistama. Ühesõnaga, tänapäeva inimene võib kõiksugu head kildu visata, aga sellest pole suuremat kasu.

Lui üllatuseks selgub, et peale tema on veel üks elav inimene – Lõuna Koreas elav naine Kim, kes otsustab mehe juurde Eestisse tulla (“Louis Vuitton!”). Meest see oodatav kohtumine rõõmustab, aga samas võib tekkida piinlik olukord – mida teha võimaliku suhtekolmnurgaga, sest see seksinukk, kellega Lui igapäevaselt aega veedab, on sellisena igati vaimustav kaaslane. Kuidas suhtuks korealanna Kim seksinukku ja kuidas seksinukk Kim suhtuks korealannasse? Lui jaoks kukalt kratsima panev olukord. Ja kas ta peab olema uue inimkonna seemendajaks, kui see korealanna talle ei meeldi? Milleks selline sundus? Ehk piisab tervituste vahetusest ja seejärel saab kumbki oma eluteed ise jätkata. Aga jah, tuleb sügis ja tuleb talv ning kaubanduskeskuses elus püsimine muutub üha vaevalisemaks.

Mis see siis on – satiiriline hoiatusromaan? Mida autor öelda tahab – inimsugu on omadega ummikusse jooksnud? Või tänapäevase eluolu virtuaalne iseloomutus? Enesekaotamine tarbimiskultuuri läbi? Autori mõtteharjutus inimese tühisuse teemal? Kuidas mitte käituda kollapsi puhul (tõsi küll, imetajate puudumine teeb selle ühel või teisel viisil kergemaks ja raskemaks)? Ma ei tea, loo tähendus libiseb kuidagi käest või on haaramatu. Jah, autor teeb kõiksugu mõttemänge ja olukord ise on fantastiline, aga mis siin peale ilmse kirjutamislõbu siis veel on?

“Nendel viimastel päevadel siin olen hakanud jõudma justkui ühe iidse tarkuse, mingi tammsaareliku tõe jälile. Ei tasu tööriistast liiga kaugele eemalduda. Ei tasu alla anda esimese seljakipituse või kibeda higiliitri peale. Tööta. Ära mõtle. Puhka natuke, kui muidu ei saa, ent niipea kui tunned peas pisimatki küsimuseussi vingerdust, tõuse, haara tagasi labidas või kirves ning kaeva ja raiu, muudkui kaeva ja raiu, nõrkemiseni, kuni silme ette valgub must ja tihke kosmos ühes nõelpeente helkivate aukudega, mida kunagi nimetati tähtedeks. Sinu isiklik, raske tööga kättevõidetud, perforeeritud rahu. Must on õnne värv. Ja mida kiretum see on oma hingetus tuimuses, seda sügavam on õnn.” (“17. august”, lk 101)

“Teinekord istun autosse ja teen pika tiiru ükskõik kuhu. Keeran soojuse põhja ja koorin endalt kui sibulalt iga mõne kilomeetri tagant riidekihi. Tunnise sõidu järel peatun, avan kapotiluugi ja võtan kuumalt mootorilt kaks konservi. Hautatud sealiha ja oad tomatikastmes. Inimene vajab sooja toitu. Söön ja mõnulen. Tühjad plekk-karbid viskan põõsasse. Loodus peaks nii arukas olema küll, et mõistab endast kunagi välja uhutud metalli tagasi neelata. Peale einet teen T-särgi väel külma trotsides õues ühe suitsu ja putkan siis tagasi sooja autosalongi. Olen õppinud sellist järsku klimaatilist üleminekut nautima. Külmas üks suits ja seejärel kuhugi sooja. Muid variante peale auto ja Kristjani sauna viimasel ajal küll eriti ei eksisteeri. Aga asi seegi.” (“15. november”, lk 230)

“Kas juurdleksin ma siis oma saatuse või aastaaja üle. Millele mõtlevad bakterid laborandi mikroskoobi all katseklaasis? Süüa ja keppida. Keppida ja süüa. Süüa ja süüa. Keppida ja keppida. Kaks asja neljas variatsioonis. Planeedi vallutamiseks sellest piisab. Katseklaasis tõestatud.
Mõtlemisega riskeerides on vaja märkimisväärset julgust, sest iga kauni mõtte tagant heidab varju suur ja hirmus, teispoolsusest välja piiluv mõttekoll, kes pööritab silmi ja kelle suust niriseb haisvat mürki. Bakterid teavad seda ega raiska aega ebapraktilisele. Nende vapp on lihtne. Laskevalmis kürb hot dog'i saiade vahel, all kiri: süüa ja keppida. Mõistus võib ju viktoriinidel laineid lüüa, kuid elu põhiküsimuses pole temast DNA-le vastast.” (“21. detsember”, lk 270-271)

rabarberibulvar