Karl Bunker – The Woman from the Ocean (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Kostab koputus ja tuppa astub võõras naine. Veidralt riides, haiseb ookeani järele ja keelekasutusell ka kummaline kõla. Tuleb välja, et ta on pärit... ookeani kukkunud laevast ja ühtki muud ellujäänut pole. Naine on veidra nahavärviga, pole selline nagu valgenahaline majaomanik Michael – Kali on nimelt pruuninahaline. Ja nagu selgub, on Kali... taevast alla kukkunud. Või noh, õigemini öeldes on naine lahkunud kosmoselaevaga paarsada aastat tagasi konfliktidest räsitud Maalt, et uut elamiskohta leida. Ent uut Maad ei avastatud ning ekspeditsioon otsustas viimaks hädavaevu töötava kosmoselaevaga Maale naasta.

Maal aga... on toimunud selle aja jooksul muutused ja maalased hoopis teistsugused kui Kali ajal. Inimesed elavad pea keskaegsetes tingimustes (aga puhtalt!), teevad käsitööd, saavad vajalikku vahetuskaubanduse abil ning elavad väikestes külaühiskondades. Ning ei oska ega suuda abstraktselt mõtelda ega kirjutada. Nagu Kali jutust selgub, toimus nende lahkumise ajal... revolutsioon (selle toimumist jälgiti äralennul niikaua kui võimalik). Tehisintelligentsil sai villand märatsevast inimsoost ning nende seas hakati levitama geneetilist mutatsiooni, mis eemaldas teatud inimlikud omadused, mistõttu ongi nüüdseks Maale elama jäänud isetud inimesed, omamoodi nukuühiskond. Oluline on vaid siin ja praegu toimuv; ükskõik minevikust ja tulevikust ja auahnusest ja võimuihast. Kosmosenaine Kali kohe ei oskagi rõõmustada, on teine üpris masendatud nii võõrasse aega sattumisest – kuigi uued maalased on toredad ja lahked jne. Kali jääb Michaeli juurde elama ning nad saavad lapse.

Lugu kerib veel edasi ning saab oma õnnetu ja kummastava lõpu. Eks jah, kas õnnelikum on elada kõiksugu võimalike rõõmude ja õnnetustega või siis monotoonselt rahulikku elu. Kas võimalik progress ja katastroof või rahulik ja harmooniline olevik. Stiihia või masinlikkus. Üpris loetav lühilugu, kohe lausa eksistentsiaalne ulme või nii.

“I know you don't understand those words, Michael. What they mean is that you – your people – don't have the concept of belonging to a larger community – a community that includes people you don't know, people who aren't standing in front of you. You can't think of people who are far away as being a part of your social group. Your brain doesn't work that way. You can interact with people who are standing in front of you, but that's all. You instinct to social behaviour doesn't extend beyond that.” (lk 97)