Robin Hobb – Hull laev 2 (2015)

Seni tõlgitud “Eluslaevnike” raamatutest on see vast parim osa, pole enam tüütut tammumist emotsemises ja tegelased on ühtäkki vägagi tegevusse kistud – hukatus on ühtviisi võimalik kõigile, ning liigutada tuleb, soovivad nad seda või mitte. Vestrite naised muutuvad õige krapsakateks möllunaisteks – Althea ja Ronica oma tuntud headuses, Keffriast võib kujuneda rahvusvahelise haardega emalõvi ja Malta pole enam see eelmiste osade Sansa, äkitselt on nüüd tema see isik, kelle läheduses asju juhtub (lohe, satraap). Paragon upitatakse vette ja peale teatud sündmusi hakkab eluslaevale koitma... minevikutahud. Mis seob eluslaevu ja madusid, kes nad õieti olema peaksid. Ja siis on veel Vihmaoru viimane lohe, kes pääseb elderlingide vangikongist ja peatsest hukkumisest (õigemini moondamisest?). Kenniti eestvõttel tekib veider nelinurk Kennit-Etta-Wintrow-Vivacia; mehe plaan Vivacia oma kontrolli alla saada pole just selline strateegia, mis ülejäänud kolme suurt rõõmustaks (kui nad sellest teaks). Ja Wintrow, tema on korraga uskumas Kenniti seda Robin Hoodi palagani.

Ent see on vaid osa pingetest. Satraap tuleb suurte jõududega Bingtowni, mille tulemuseks on... Jamailla intriigide lahvatamine Bingtownis – mistõttu omakorda peavad Vihmaoru isandad kokku puutuma suure poliitikaga. Ainult et enne kui nad jõuavad omapoolse käigu teha, tabab Vihmaorgu katastroof. Ja nagu öeldud, on kõige selle segaduse taustal veemaod, kes avastasid üsna dramaatilise viisi, kuidas iidseid mälestusi taastada.

Nagu mainitud, eelmiste raamatuosade venivat emotsemist on korraga mõnusalt napim esinemissagedus ja ootamatult on hakanud masinavärk täistuuridel tööle. Ja see peaks viima üsna dramaatiliste kokkupõrgeteni ning seetõttu ka maailmakorra ümberladumiseni. Vihmaoru iidsed saladused ihkavad taas selles nö noores maailmas oma kohta leida, iseasi, kas inimesed sellega niivõrd kohaneda tahaks. Eks siis järgmises osas näis, mis juhtub Kenniti trooniplaanidega, milline on satraabi ja Bingtowni saatus, kas eluslaevadest on enam... eluslaevu, kas maod jõuavad oma järgmisse faasi. Ja mis saab inimestest, mida need jõud veskikividena jahvatavad.

“Tüdruk teadis äkilise sügava kindlusega, et nemad kaks ei saa iial koos midagi luua. Isegi kui ta loobuks unistamast omaenda laevast, isegi kui ta järsku otsustaks, et tahab kodu ja lapsi, keda hellitada, oleks mehe arusaam temast kui nõrgast ja abitust naisest tema jaoks alati alandav.” (lk 80)

““Ma pole ainult see, kelle Ludluckid minust tegid,” purskas laev ootamatult. “On veel mina, kes ma olin varem, ja see on täpselt sama palju minu osa. Ma ei pea olema see, kelle nad minust tegid. Ma võin olla see, kes ma olin. Varem.”” (lk 410)

ulmekirjanduse baas