13 november, 2015

Ursula K. Le Guin – Meremaa triloogia (2015)

Kolm romaani üleskasvamisest – esimeses romaanis õpib Ged oma ränkadest vigadest, teises romaanis saab Tenar nö nägijaks ja kolmandast kasvab Arren kuningaks. Muuhulgas laheneb alati mõni Meremaa probleem. Seda võiks nimetada rahulikuks (või kammerlikuks?) fantasyks, mikrotasandi tegemised osutuvad makrotasandil oluliseks. Rännakud saladuste lahendamiseks võetakse ette üksi või kahekesi; heroiline on teiste inimeste silme eest varjatud kangelastegu, mitte paari koletisliku armee apokalüptiline kokkupõrge.

Kui “Meremaa võlur” ja “Kaugeim kallas” on üsna tüüpilised questid, siis “Atuani hauad” on põnevama ehitusega, siin on peategelane Tenar pimeduse teenistuses; neiu on selle üks tähtsamaid (või õigemini tseremoniaalsemaid) teenijaid. Neiu kõhklused ja kahtlused, süütunne ja kohustused ja kasvatus; kuidas astuda vastu sellele, mis on su lihas ja luus. Selles mõttes on Tenar selle triloogia kõige inimlikum tegelane, tema puhul on kõige teravamalt esil pimeduse ja valguse küsimused, tal pole sirgjoonelik pimeduse vastu võitlemise tee (või koorem) nagu Gedil või Arrenil.

Eks need tegelased on nagu on, üldiselt sellised üheülbalised tüübid. Juba viis, kuidas nad suhtlevad, on selline... eepiline. Jah, neil on omad kahtlused ja möödalaskmised, aga needki toetavad eepilisuse rüüd (samas kui Tenar...). Pole ka probleeme lihalike rõõmude rahuldamisega, see lihtsalt pole tegelastele mureks (no seetõttu ka eriti naistevastast vägivalda); ehk võiks mõelda nõrgast flirdist Gedi ja paari tütarlapse vahel, ent see on pigem kohustuslik element kui tegelaste inimlikud valikud. Vast võiks ka täheldada seda, et üldiselt tegelased oma seiklustel peaga vastu seina ei jookse, ka igas valesammus on midagi õpetlikku.

Et siis selline kaunis fantasy. Tehakse vigu, mis maksavad rängalt kätte. On sirgumine eepilist mõõtu kangelasteks. On erinevad kultuurid ja on iidsed lohed. On valgus ja on pimedus. Maailma hädade ja rõõmude põhjus peitub inimestes endis.

“Poisipõlves mõtlesid sa, et maag on see, kes võib kõike teha. Nii mõtlesin ka mina kunagi. Nii mõtlesime me kõik. Aga õigus on hoopis see, et sedamööda, kuidas inimese tegelik vägi kasvab ja teadmised laienevad, läheb tee, mida mööda ta käia saab, üha kitsamaks, kuni ta lõpuks ei vali enam midagi, vaid teeb täielikult ja jäägitult seda, mida ta peab tegema...” (“Meremaa võlur”, lk 71)

“Arren, elu annab ainult see, mis on surelik. Ainult surmas on taassünd. Tasakaal ei ole liikumatus. See on liikumine – igavene muutumine.” (“Kaugeim kallas”, lk 424)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar