Kolm romaani üleskasvamisest –
esimeses romaanis õpib Ged oma ränkadest vigadest, teises romaanis
saab Tenar nö nägijaks ja kolmandast kasvab Arren kuningaks.
Muuhulgas laheneb alati mõni Meremaa probleem. Seda võiks nimetada
rahulikuks (või kammerlikuks?) fantasyks, mikrotasandi tegemised
osutuvad makrotasandil oluliseks. Rännakud saladuste lahendamiseks
võetakse ette üksi või kahekesi; heroiline on teiste inimeste
silme eest varjatud kangelastegu, mitte paari koletisliku armee
apokalüptiline kokkupõrge.
Kui “Meremaa võlur” ja “Kaugeim
kallas” on üsna tüüpilised questid, siis “Atuani hauad” on
põnevama ehitusega, siin on peategelane Tenar pimeduse teenistuses;
neiu on selle üks tähtsamaid (või õigemini tseremoniaalsemaid)
teenijaid. Neiu kõhklused ja kahtlused, süütunne ja kohustused ja
kasvatus; kuidas astuda vastu sellele, mis on su lihas ja luus.
Selles mõttes on Tenar selle triloogia kõige inimlikum tegelane,
tema puhul on kõige teravamalt esil pimeduse ja valguse küsimused,
tal pole sirgjoonelik pimeduse vastu võitlemise tee (või koorem)
nagu Gedil või Arrenil.
Eks need tegelased on nagu on, üldiselt
sellised üheülbalised tüübid. Juba viis, kuidas nad suhtlevad, on
selline... eepiline. Jah, neil on omad kahtlused ja möödalaskmised,
aga needki toetavad eepilisuse rüüd (samas kui Tenar...). Pole ka
probleeme lihalike rõõmude rahuldamisega, see lihtsalt pole
tegelastele mureks (no seetõttu ka eriti naistevastast vägivalda);
ehk võiks mõelda nõrgast flirdist Gedi ja paari tütarlapse vahel,
ent see on pigem kohustuslik element kui tegelaste inimlikud valikud.
Vast võiks ka täheldada seda, et üldiselt tegelased oma seiklustel
peaga vastu seina ei jookse, ka igas valesammus on midagi õpetlikku.
Et siis selline kaunis fantasy. Tehakse
vigu, mis maksavad rängalt kätte. On sirgumine eepilist mõõtu
kangelasteks. On erinevad kultuurid ja on iidsed lohed. On valgus ja
on pimedus. Maailma hädade ja rõõmude põhjus peitub inimestes
endis.
“Poisipõlves mõtlesid sa, et maag on see, kes võib kõike teha. Nii mõtlesin ka mina kunagi. Nii mõtlesime me kõik. Aga õigus on hoopis see, et sedamööda, kuidas inimese tegelik vägi kasvab ja teadmised laienevad, läheb tee, mida mööda ta käia saab, üha kitsamaks, kuni ta lõpuks ei vali enam midagi, vaid teeb täielikult ja jäägitult seda, mida ta peab tegema...” (“Meremaa võlur”, lk 71)
“Arren, elu annab ainult see, mis on surelik. Ainult surmas on taassünd. Tasakaal ei ole liikumatus. See on liikumine – igavene muutumine.” (“Kaugeim kallas”, lk 424)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar