Andy Mulligan – Ribblestrop (2015)

Kogemata kombel sattusin lastekirjandust lugema, sest see raamat oli täiskasvanute osakonnas ja kaanereklaam lubas lõbu ja põnevust. Ja mingil moel seda on. Raamatu eripäraks on, et siin pole suuremat ninnunännutamist (olemata samas miski õõvastav koolivampiiridraama) – kooliõpilased pole mingid inglid, nad teevad seatempe ja nad saavad vastutasuks üsna jõhkralt vastu päid ja jalgu (üks õnnetu koguni niimoodi, et millegipärast ta siiski ei sandistu). Ei saa öelda, et lapsed oleks just pahatahtlikud, neil lihtsalt puuduvad... piirid.

Või õigemini on tegu probleemsete lastega, kes pole seni omale õiget keskkonda leidnud. Aga noh, selles õppeasutuses tekib lastel ühtekuuluvustunne, sest puututakse kokku täiskasvanutega, kellel on lossis (kus kool tegutseb) omad asjad ajada – nimelt asub lossis ja selle ümbruses maa-alune labürint, kus tehakse vägagi kahtlaseid katseid, ning õpilaste õuduseks paistab, et neid tahetakse katsejänestena kasutada (eesmärgiks on inimestest robotite tegemine). Tuleb küll mainida, et heauskne koolidirektor ei tea sellest midagi – ja nii peavad eelkõige lapsed ise hoolt kandma selle eest, et mitte sattuda valitsuse salajase projekti ohvriteks. Või et mitte saada elusalt põletatud või ammu ja haavlipüssiga hukatud (hukkamismooduseid on teisigi).

Nagu öeldud, pole lapsed mingid inglid – kuid muidugi pole roosamannalik ka see maailm, millega nad kokku põrkuvad. Õiglust ei tasu otsida, raamatus valitseb hammas hamba vastu mentaliteet (no tõepoolest ei tasu siit otsida vanamoeliselt didaktilisi õpetussõnu elus hakkamasaamiseks – peamine on pöörane tegevus ja... ellujäämine). Oleks huvitav kuulda, kuidas noored lugejad seda raamatut tõlgendavad – ühelt poolt vanamoeline briti erakoolimentaliteet, teiselt poolt omamoodi anarhiline kommuunielu. Hästi ei teagi, kuhu see raamat võiks paigutuda – peale Pipit ja enne Potterit? Külm dušš Salu Juhani austajatele?

Ja miks küll peaks autori meelest hilissügisel ööbik laulma (lk 325)?