Derek Künsken – Schools of Clay (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Tekst on vast hard SF laadis kirjutatud, igatahes tekib lugedes kujutelm nagu jälgiks molekulide madinat, millest suurt aru ei saa, aga millele on autor juurde kirjutanud dramaatilise loo. Või noh, mis juhtub, kui töömesilased mõtleks mingi geneetilise vea tõttu, et palju parem oleks mesilaskuningannaga võimu jagada kui et pime töölismass olla (tõsi küll, siin tekstis vast vihje golemitele). Aga noh, selle loo tegevus leiab küll peamiselt aset avakosmoses (või kuskil).

Eks kui eesmärgiks on antoloogia kaanest kaaneni läbi lugeda, siis algul loen neid tekste, mis intrigeerivamad näivad, ja need raskemad jäävad lõppu... nii ka seekord, vabatahtlikult sellist irreaalset teksti pikalt ei loeks – eriti kui arusaam toimuvast on ja jääb enam kui hägusaks. Aga autoritutvustuses on üks lause, mis ehk ütleb enam kui ükski siin postituseks pressitud sõna:

““Schools of Clay” grew from musings about how a species' life cycle might evolve to incorporate time travel and how selection pressures would act upon that cycle.” (lk 564)