Pavel Amnuel – White Curtain (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Läbi kahekordse tõlke on ikka niru lugeda – vene keelest on tõlgitud inglise keelde, seejärel tuleb tekst kuidagi endale arusaadavaks muuta. Aga jah, lugu sellest, kuidas slaavi füüsikud on avastanud viisi, miks võiks võimalikud maailmad toimida. Või noh, neil oli kunagi teoreetiline nägemus, mis see olla võiks. Aga... asi jäi poolikuks, sest füüsikud armastasid üht ja sama naist, ning kui naine valiku tegi, pühkis kaotanud füüsik instituudi tolmu jalgelt.

Kuid... ta ei kadunud jäljetult ajaloo prügikasti, ta jätkas võimalike maailmade uurimisega, astudes teoreetilisest praktikasse. Juhtub siis nii, et naise võitnud füüsik otsib peale kõik neid aastaid naise kaotanud füüsiku üles – naine suri vähki ja võidumees uurib, kas oleks viisi, millega naine väldiks surma. Kaotaja-füüsik teatab kurvalt, et see on võimatu. Võitja pressib peale, et ta prooviks, mille peale kaotaja sedastab, et ta ongi proovinud – ja ükski variant ei lähe nii, et võidumees ei kurvastaks. Mehed on kumbki omal moel murtud ja võitja-füüsik tormab minema. Aga...

“We had debated once, with Oleg. Not just us; it was a popular question, fifteen years ago, in theoretic Everetts: is there a limited number of events in the world of continuous branchings? I said, yes, it is limited, and my arguments... God, I had no idea I could win the debate and lose my own life!” (lk 274-275)

Oeh, melodramaatiline ja füüsikateemaline slaavi teaduslik fantastika, see kombinatsioon kõlab kuidagi... retromaiguliselt. Ei saa kuidagi öelda, et selle võimalike maailmade toimimise põhimõtte finessidele oleksin kuidagi pihta saanud. Eks jah, draamat on ja igati kurb ka, ent niisamuti rõõm, et tekst loetud ja võib unustada – mis pole just kena mõte kirjandusteksti suhtes.