Ketlin Priilinn – Enne kui on hilja (2015)

Skandinaavialik kriminaalromaan, mis on täidetud hirmsate kuritegude ja õõvastavate detailidega. Et tegemist “Rebecca Lindebergi sarja 1. raamatuga”, siis on siin mitmeid sissejuhatusi uurijate eraellu – muidugi on tegemist inimestega, kel on olnud lapsepõlves mitmeid raskusi ning kelle pereelu on ühel või teisel moel kiivas. Peategelaseks on Rebecca, kes noorena põdenud söömishäiret (sest isa lahkus ja ema temast suuremat ei hoolinud) ning kes kooliajal kannatas kiusamise all. Aga nüüdseks on ta end saledaks treeninud ja uurijaks õppinud ning kolm kuud politseis töötanud... kui korraga kukub kaela see koletu roim, mida siis raamatu jooksul lahendada püütakse.

Kuid tegelikult mõrvaloost suurt ei kirjutakski, igal juhul on see hirmus. Romaani võiks kergel moel nimetada ka naistekaks – et ikka Rebecca problemaatiline minevik ja keeruline olevik (ka teised naiskõrvaltegelased... neilgi on kuhjaga probleeme nii mineviku kui lähedastega). Niisamuti on Rebecca osaline õnnetus armumisekolmnurgas – temasse on armunud vallaline kolleeg Martin, naine aga abielumehest kolleegi Andersisse (aga kuna Rebecca lapsepõlves on isa pere juurest lahkunud, siis ei kujuta naine ette, et ta lõhuks teise perekonna). Anders ei tea vist midagi, küll aga on Martin kurb, et Rebecca on Andersist sisse võetud, ja Rebecca on kurb, et tal Martini vastu tundeid pole ja Andersi vastu sellised keelatud tunded on.

“Meest nähes läbis Rebeccat nii tuttav värin, ja süda, mis jooksmisest juba niigi kloppis, puperdas nüüd hoopis teisel põhjusel. Kui ta vaid teaks, mõtles naine, mida ta minust siis küll võiks arvata? Aga seda ei pidanud ta küll ealeski teada saama. Rebecca hingas sügavalt sisse ja üritas mõtetega töölainele saada.” (lk 16)

Aga raamatu mõrvalugu on hirmus ja kole ja ropp. Lisaks on koduvägivalda ja muid suhtedraamasid, milles pea- ja kõrvaltegelased vaevlevad. Lapsepõlv! Eks vahel ongi tunne, et seda inimhinge räpasust on siin romaanis kohe... küllaga (samas, olles lugenud mõne teise Priilinna romaani reklaamteksti, siis see nii väga üllatav olegi). Ainus vähegi positiivsema olevikuga tegelane on Anders, aga eks järgmistes Rebecca-lugudes keeratakse temagi elu nässu, seemned on juba selgelt idanemas. Natuke arusaamatu, miks kõrvaltegelastest saab Evelini lugu mingilaadse lahenduse, aga samas Taneli oma jääb poolikuks.

Ent jah, mõrvaga seonduvad saladused on... hirmsad (kas ma olen seda juba öelnud?). Nordic noir eesti moodi.


lugemiselamused