Romaani võiks jagada tinglikult kaheks
– üks on sorokinlik slaavi-Viljandi eluolu ja mentaliteet, teine
see... Gogoli müsteeriumiga seonduv nö metafüüsilisem maailm.
Esimene on omal moel huvitav, teine ei tekita suuremat kaasaelamist.
Lugu paikneb siis lähitulevikku, kui
peale NATO ja Venemaa sõda on Eesti vallutatud. Kohalik elanikkond
on kas maha tapetud või küüditatud, veidi on alles vanemaealist
põlisrahvast. Viljandi on nüüd vene linn, omamoodi segu 20.
sajandi alguse ja 21. sajandi eluolust. On kõiksugu Venemaalt
sisserännanud mahhinaatorid, kriminaalid ja võimuesindajad;
blatnoikultuur koos vähese 21. sajandi tehnikaga (ühes kohas juttu
nutitelefonidest) – kuigi tõepoolest, eluolu meenutab pigem
romantilist arusaama sajanditagusest ajast. Viljandi, kus tegutseb
täiesti võõras kultuur, säilinud on küll sõjajärgne
(aguli)arhitektuur ja ammused kohanimed, aga täidetud on see võõra
sisuga (muuseas ka uusehitised). Ning siin on läbi linna kulgev
trammiliin, mille ideest on Matsin hiljuti kirjutanud.
Tegelasteks on taskuvaras, mitmekülgne
raamatu- ja pudipadikaupmees, tänavamuusik, kõrtsimuusik,
biitlitefänn, kõrtsipidaja ja, ee, helioperaator, kes kulgevad üsna
harmoonilises teineteisemõistmises selles üsna... kroonulikus
maailmas. On seadused ja kirjutamata seadused, ühtesid ei saa murda
ja teisi saab painutada. Elu on omal moel lill, oleks vaid enam
mõistvaid naisi.
Ja korraga on sellesse sipelgapessa
ilmunud... Gogol ning tulemuseks on kerge hullumaja ja roim.
Arvatavasti peaksin olema tuttav Gogoli loome ja mütoloogiaga, sest
suuremat ei mõistnud, miks see nüüd nii tähenduslik on. Et jah,
oli mõneti kummaline 19. sajandi autor ja muidu kuulus klassik
jne... aga mis siis edasi?
Nagu öeldud, on ühelt poolt tegu üsna
sorokinliku maailmaga (ka Sorokini romaanid pole tegevustikult just
eriti põnevad, rohkem on rõhk tulevikumaailma kirjeldustel ja
seisunditel). Kui Gogol kõrvale jätta, on tegu Matsini justkui
kõige realistlikuma teosega – on olemas tegevus, mida on võimalik
enamvähem jälgida ja kaasa elada. Eks venestunud Viljandi on
muidugi teema, millel Matsin mõnuga liugu laseb. Kui autor on
nüüdseks käsitlenud läti ja vene teemasid, kas siis järgmiseks
oleks oodata soome müstikakultuuri kodustamist?
Seal on kapatäis selliseid veidraid intuitiivselt mõistetavaid seiku, kui tunned Viljandit ja Gogoli kirjutatut ja oled kuulanud paar Hendrik Sal-Salleri laulu, aga käinud ka vene õigeusu kirikus...
VastaKustutaMulle meeldis see müstiline lugemine, aga et Matsini tujus püsida, peab omajagu keskenduma ka.
Gogol on selles Veidras Viljandis vaat et üks realistlikumaid momente... meenus "surnud hinged"
ainus, mis mulle erilist pinget ei paku, on pealkiri, see ei taba päriselt sisu.
parimat