Armastusluule, mis vahel kisub õige
krüptiliseks. Et selle armastusega kaasnevad vahel ka füüsilised
väljendused või soovid... millest on mõnevõrra ebamugav lugeda.
Autorile paistab olevat tekst tunnete väljendamiseks, mitte just
ilmtingimata kirjandusliku väärtusega tekstiks destilleerimine.
Raamatu kujundus... on omal moel kongeniaalne. Kaanekujunduse kohta
ei ole midagi öelda, küll aga need fotomontaaažid kunstiteostest
(ja muidu fotodest?), mis loovad teksti ümber üsna painajaliku
meeleolu. Kõik need väljavenitatud kehad ning kontekstist välja
rebitud ja töödeldud poosid – tõepoolest, selles on maailmavalu
ja õudu. Painajalik raamat.
salaarmastus
ma armastan sind ütlen algul ära sinu sametised silmad lõpmatult täidetud
magusast siirupist su siidine nahk su ihu mis üdini kuum sa lõõmad lõpmatu
kutsena olen sinu ja tahangi olla lõplikult üleni täiega sinu tingimusteta sinu
sinu pilk sinu keha soojus paitavad hinge sinu lõhn viib mõistuse pilve üksi sina
oled veel hea ülim nauding on olla siin sinuga koos olen sust segi ujun ringi
magusas vales vahest röökima ajab vähkren metsikust piinast niuete sees olen
muutunud hellaks tombuks joon vähestki lahkust su silmist ei kübetki kaduma
lähe valvan kiivalt su und unenägudes olen su sees hinged sulandunud üheks üha
kuumav segu hõõgvele lööb lõõmav kirgede sulam võbeleb koletult magusas
valus mind enam ei ole olen igatsus sinust lõpmatult suur kui mind otsib veel
keegi kel vaja mind läheb olen kadunud mind enam ei leia ehk mind polegi enam
kangesti öelda sulle tere ma tahan ja nime ja elukoha külla sind kutsuda väga
väga ma tahaks väikse sõrmega puutuda õrnalt nii õrnalt su tukslevat kätt kuid
miks küll mu suu on kibesoolast vett mõttetult mõttetult täiesti täis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar