John Irving – Garpi maailm (2006)

Vahel tahad lugeda midagi sellist, mis üheaegselt lõbustaks ja kurvastaks, ning selleks otstarbeks sobis käesolev melodramaatiline ja ekstsentriline tragikomöödia imehästi. Muidugi, kuna olen romaani varem lugenud, siis enamvähem teadsin, mis mind eelnevalt kummitas; samas olin sisu niipalju unustanud, et raamatus olev muu draama tekitas taas üllatusi.

Aga jah, kõik need naljakad või ängistavad suhtedraamad, ekstsentrilised tegelased ja olukorrad, Garpi loomega seonduv jne jne, kõik see on huvitav; kuid romaani esimesest lugemisest oli mulle meelde jäänud see, kuidas autor avab lugejale Garpide poja surmale järgnenut. See tühjus, millegi olemusliku pildilt puudumine. Ja kuidas sellega... tegeldakse. Kuidas on võimalik end kokku võtta, uuesti sündida. Lagunemine ja pere taasehitus. Eks nüüd teistkordsel lugemisel oskasin oodata seda “pildi poolikust” ja seetõttu polnud mulle nii vägeva mõjuga... aga ikka dramaatiline ja paras pisarakiskuja. Lisaks veel see, kui otsa tuleb “Bensenhaveri maailma” avapeatükk. Ja no ootamatult tabas, et lõpp läheb nii pagana melodramaatiliseks – Irving ei jäta ühestki kivist vett välja pigistamast.

Muidugi, ühelt poolt võib mõelda, et ehk Irving püüabki niivõrd kireva looga eelkõige lugejaid püüda (et siis... seebiooper?). Aga samas, äkki autor vaid sooviski lugu just sellisena jutustada ja kõik, kommertskirjandusena või mitte. Ükskõik, selline lugemine kulus ära.

“Garp vaatas Helenit; ta suutis liigutada ainult silmi. Ta nägi, et Helen püüdis talle vastu naeratada. Silmadega püüdis Garp sisendada temasse kindlust: ära muretse – mis sellest, kui elu pärast surma polegi olemas? Elu pärast Garpi on ometi olemas – usu mind. Isegi kui surmale järgneb ainult surm (ja nõnda edasi), ole tänulik väikeste möönduste eest – mõnikord näiteks tuleb ette, et seksile järgneb sünd. Ja kui väga veab, siis mõnikord järgneb sünnile seks! Juft nii, nagu oleks öelnud Alice Fletcher. Ja kus on elu, rääkisid Garpi silmad, seal on lootust, et on ka energia. Ja ära kunagi unusta, et on mälu, Helen, rääkisid Garpi silmad talle.” (lk 602)