Olen seni lugenud üht Elricu romaani,
mis muljet just ei avaldanud. Käesolev lugu paikneb tegevustikuga
jumal teab kui kaugel sellest esimesest romaanist, ja noh, ikka on
selline... pateetiline fantasy (nojah, mis on lubatud Tolkienile...
siis teistel puhkudel pigem ärritab – nostalgia jne). Milleks
kirjutada fantasyt moorcocklikult, kui seda on võimalik teha
Kiernani või Abercrombie või Eriksoni laadis? Aga eks maitsed on
erinevad ja paljugi sõltub lugemishetke tujust.
Tuleb välja, et maailm, kus Elric
tegutseb, on munakujuline. Ja muna tipus on meri, mis siis lahutab
kahte maailmapoolt – laevaga on võimalik sõita üle selle...
munamaailmatipu. Teisel pool on siis samuti inimesed ja linnad ja...
Elricu sugulased Phoornid, kes on õige loheverelised ja kelle
perekond ei toimi omavahel just kõige väärikamalt. Et ühe
Phoornil on Valge Mõõk, mida Elric hädasti vajab, on mees nõus
aitama lahendada seda perekondlikku inetut seisu. Mis muidugi
tähendab suurt tapaorgiat.
Moorcock kirjutab justkui vanamoeliselt
– mehed on vägevad mehed ja naised on kaunitarid (kuigi ka head
relvakäsitlejad). Tegelased on tüübid, mitte karakterid – kuigi
jah, võibolla on eelmistes raamatutes-juttudes neid karakteriloomisi
kõriauguni arendatud, seepärast puudub siin nende elusalt
esitamine. Ja no muidugi see loo lõpplahendus, mis lihtsalt korraga
saabub ning Elricu ja sõbrad hukust päästab (jällegi, pole tuttav
Elricu maailmaga, ehk seal ongi kombeks, et jumalad sekkuvad hoogsalt
tegevusse). Nagu autor tekstis mitmel korral mõista annab, eks see
Elric ole üks antikangelane, aga kas sellest piisab, et olla
fantasykirjanduse üheks lipulaevaks... see paneb veidi kukalt
kratsima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar