16 jaanuar, 2016

Michael Moorcock – Red Pearls: An Elric Story (Swords & Dark Magic, 2010)

Olen seni lugenud üht Elricu romaani, mis muljet just ei avaldanud. Käesolev lugu paikneb tegevustikuga jumal teab kui kaugel sellest esimesest romaanist, ja noh, ikka on selline... pateetiline fantasy (nojah, mis on lubatud Tolkienile... siis teistel puhkudel pigem ärritab – nostalgia jne). Milleks kirjutada fantasyt moorcocklikult, kui seda on võimalik teha Kiernani või Abercrombie või Eriksoni laadis? Aga eks maitsed on erinevad ja paljugi sõltub lugemishetke tujust.

Tuleb välja, et maailm, kus Elric tegutseb, on munakujuline. Ja muna tipus on meri, mis siis lahutab kahte maailmapoolt – laevaga on võimalik sõita üle selle... munamaailmatipu. Teisel pool on siis samuti inimesed ja linnad ja... Elricu sugulased Phoornid, kes on õige loheverelised ja kelle perekond ei toimi omavahel just kõige väärikamalt. Et ühe Phoornil on Valge Mõõk, mida Elric hädasti vajab, on mees nõus aitama lahendada seda perekondlikku inetut seisu. Mis muidugi tähendab suurt tapaorgiat.

Moorcock kirjutab justkui vanamoeliselt – mehed on vägevad mehed ja naised on kaunitarid (kuigi ka head relvakäsitlejad). Tegelased on tüübid, mitte karakterid – kuigi jah, võibolla on eelmistes raamatutes-juttudes neid karakteriloomisi kõriauguni arendatud, seepärast puudub siin nende elusalt esitamine. Ja no muidugi see loo lõpplahendus, mis lihtsalt korraga saabub ning Elricu ja sõbrad hukust päästab (jällegi, pole tuttav Elricu maailmaga, ehk seal ongi kombeks, et jumalad sekkuvad hoogsalt tegevusse). Nagu autor tekstis mitmel korral mõista annab, eks see Elric ole üks antikangelane, aga kas sellest piisab, et olla fantasykirjanduse üheks lipulaevaks... see paneb veidi kukalt kratsima.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar