Kolm naist ja kaks meest ilmuvad
silmapiirile ning võtavad suuna asulale, neid silmates hakkavad
seepeale külaelanikud viit hauda kaevama. Küla on miski täielik
kolgas, kus ei teata midagi maailmas toimuvast – kellele nad
alluvad, millised sõjad on olnud, milline raha üldse kasutusel on.
Seal on kõrts ja muldvana hoor on, aga ei midagi muud, pole toitu
ega seppa hobuste ja relvade tarvis ega ööseks kuiva ulualust –
viis sõjaväelasest külalist vajavad siiski magamiskohta, kõrtsmik
juhatab nad eemal künkal asuvasse mahajäetud kindlusse. Külalistel
ei jää muud üle ja ega nad kurdagi, paistab, et nad oma
põgenemisteekonnal hulga hullemates kohtades ööbinud.
Need mõned õnnetud inimvared, kes
seda asulat (nimega Glory) asustavad, kogunevad korraks ning lepivad
kokku minna hommikul kindlusse jäänuseid sorteerima, kes ees, see
mees.
Pimedas jõuavad külalised kindlusse
ning asuvad seda inspekteerima, koht on kahtlane. Peagi nad
avastavad, et on seal lõksus, miski võlujõud blokeerib nende
väljapääsu. Tähendab – öösel tuleb võidelda! Kuna tegemist
kogenud sõjaväelastega, panevad nad kokku lahinguplaani. Ja siis...
neid rünnatakse. Ning ründajaid on palju, nende ainsaks sooviks
inimliha manustada.
Tegemist õige tumeda ja cooli looga,
mis muudab mu esimese kokkupuute Eriksoni loomega üsna positiivseks
(näis, millal on aega Malazani lugeda). Karmid ja nurjatud
tegelased, nii kohalikud kui need millegi (seletamatu) eest põgenevad
sõjaväelased. Tegelasgalerii ongi kui kuskilt erilisest pärapõrgust
välja imbunud – kõrtsmik, hauakaevajad, iidvana hoor ja veel paar
santi; ning see sõdurite seltskond, parajad bad assid, nii naised
kui mehed. Jutu parim osa ongi see, mis eelneb tapatalgutele, see
pinge ülesehitus – miks kaevatakse haudu, mis küla see on, mille
eest sõdurid põgenevad. Tore lugemine, antoloogia seniloetud
lugudest parim elamus (oeh, juba jõudsin Abercrombie teksti
unustada).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar