Õrn looke suurejoonelisest (ja
karmist) tulevikust, kus inimkond on levinud Päikesesüsteemi ja
asustab igasugu planeedikolkaid ja kuukesi. Ei valitse üldised
vallutus- ja terraformimisrõõmud, on inimesi, kes tahavad distantsi
sellistest hoogtöödest ja tüütutest inimestest – luua uusi
eraldatud elukohti, kus elada nii nagu võimalik ja sobilik. Elada
võimalikult vabalt, nö hipilikus vanadekodus või kommuunis. Ühes
sellises pärapõrgus paiknevas kommuunis sureb peategelase isa.
Naine pole isast juba mõnda aega midagi kuulnud, seda siis alates
ajast kui mees pensionile jäi ja eemale kolis. Isa viimane soov on,
et tütar tuleks ja puistaks tuha laiali – seda ühes salastatud
kohas, millest kommuuniliikmedki teadlikud pole, nagu selgub naisele.
Ta tutvub isa sealsete tuttavatega, kuuleb lugusid selle
Päikesesüsteemi pärapõrgus asuva koha harmoonilisest ja
tormilisest elust. Seal on inimesed, kes tahavad kogeda... lihtsat
elu, rõõme oma tegemistest või rahu sellest tormilisest maailmast,
mis muudkui pulbitseb. Et tegemist ikkagi eriliste inimestega, siis
teevad nad igasugu kunsti, oma tarbeks ja sealse ühiskonna heaks. Ja
nagu tütrele selgub, on ta amatöörkeraamikust isa loonud
installatsiooni, millele tuleb siis tuhka peale piserdada.
Nojah, selline vaikne ja kena lugu
tulevikust, inimesed püüavad õnne ja harmooniat: luua
isemajandavat kommuuni ja teha üksteise rõõmuks skulptuure.
Tuleviku love, peace & happiness.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar