Lugu lähitulevikust, kus
biotehnoloogiaga üritatakse maailma parandada või raha teenida. Üks
selline projekt alustas katsetega Arizona kõrbes kuni järjekordse
majanduslanguse tingimustes läks üritus omadega pankrotti –
jättes sinna kõrbesse vohama loodud tehisorganismid (artificial
life / alife), mis hakkasid omapäi edasi arenema, muutudes nii
isemoodi metsikuks laboratooriumiks, kust siis teised
biotehnoloogilised firmad üritasid katsematerjali saada või
omakorda kohapeal eksperimenteerida. Et sellist piraatlust vältida
(pole selge, kes peale pankrotti peaks seda ala nüüd valdama),
pandi turvafirma seda katseala haldama ja sealt teadushuvidega kratte
püüdma.
“The original alife organisms had been designed to extract low levels of copper, gold, silver and molybdenum from the bench terraces of the old copper mine and dump rock hills around it. Powered by various forms of artificial photosynthesis, they put down long roots that ramified through bedrock like the threads of fungus through rotten wood, and selectively grabbed heavy metals and concentrated them in “berries” strung along their branches.” (lk 166)
Loo peategelane on selline lähituleviku
turvakauboi Ray, kelle tööks on siis jändamine nende omapäi
arenevate tehisorganismidega ja igasugu biotehnoloogia pikanäpumeeste
püüdmine. Ühel varahommikul jääb tal kaitstud tsoonis
patrullides võrku Janice, kes seal keelatud alal salamisi midagi
sehkendab. Naine on tore ja vahva, ainult et... teeb pättust. Naine
vahistatakse ja paari päeva pärast taas vabastatakse. Mööduvad
mõned kuud ja Janice tagasi seal kandis. Ray ja Janice veedavad koos
õhtu, mille lõppu Ray ei mäleta, kuid hommikul ärgates talle
tundub, et Janice on teda ninapidi tõmmanud – pole nad midagi ööd
lihalikult koos veetnud ja pealegi – mehe stetson näpatud. Milleks
naisele stetsonit vaja... selgub.
Et siis selline omamoodi
kauboifiilinguga sci-fi lugu. Tehnoloogia ja inimlikud nõrkused;
inimene koorib ikka teiselt inimeselt naha, tore, kui selle käigus
kooritut natukenegi austusega koheldakse. Inimlik lugu, kiiksuga
vestern.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar