Vladimir Voinovitš – Ümberasustatud isik. Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused III (2015)

Romaan jaguneb kolmeks osaks – esimeses Njura ja ta küla sõjaaegne elu, teises osas sõja lõpule järgnenud Tšonkini juhtumised Saksamaal (lisaks jant Beria ja Staliniga), kolmandas osas Tšonkini elu Ameerikamaal ja tagasitulek Nõukogude Liitu. Viimane osa sellest romaanist võinuks ära jääda või noh, see mõjub nii 20-25 aastat aegununa. Jajah, kaheksakümnendate nõukogude eluolu oli kole ja läänlastel oli raske tollaste standarditega kohaneda jne. Et nagu... Voinivitš ei ütle midagi uut – jah, lõpus saavad kokku paar tegevusliini ning mõnegi tegelase saatused on huvitavad, ent mu arvates ei anna see romaanile suurt midagi juurde, on lihtsalt pikk ja veniv outro (ja et see on algselt ilmunud 2007, mitte 1990... paneb natuke õlgu kehitama).

Esimene osa “Polkovniku lesk” meenutab ehk enam esimest romaani – tegevustik seal Venemaa pärapõrgus, Njura igatseb oma Ivani järele ning tekitab külas Tšonkinist omamoodi mütoloogia, millest siis külanaistega arutleda jne (hiljem maksab see naisele kätte). Suurt elurõõmu siin pole, Njurat ja küla tabavad mitmed traagilised sündmused ja ka taasleidmised, kuid eks ole ka kokkuhoidmist (või noh...).

Teine osa “Moondumised” on vast paralleeliks teise romaaniga, Tšonkin ja ta järjekordsed keerdkäigud, kuhu mees rohkem või vähem tahtmatult satub. Samuti Beria mahhinatsioonid Staliniga, mis viivad... Ja üleüldse osutub Stalin olevat... Voinovitšile paistab väga istuvat selline poliitiline satiir. Tšonkin on sõja lõppedes Saksamaal ja satub seal poolvägisi... ameeriklastelt poliitilist varjupaika küsima. Millegipärast tahab aga Stalin Tšonkinit kätte saada jne, ning ühel ja teisel moel hakkab päid lendama. Kolmandast osast sai esimeses lõigus kirjutatud.

Voinovitš kirjutab igas Tšonkini-romaanis justkui võrdlemisi kergemeelsel toonil ränkadest teemadest – nõukogude režiimi värdjalikkus, sõjaõudused ja saatused, inimlikkuse moondumine või kaotamine, hirmud. Võiks öelda, et on inimlikkuse laostumine, kuid samas – nõukogude aeg kasvataski lapsest peale selliseid hälvetega inimlaadseid olendeid. Autor käsitleb sellist teemat justkui humoristlikult, kuid selle värdjalikkuse tajumine ei eelda just erilist ridade vahelt lugemise võimet.

Mõneti jääb veider maitse suhu – see, mis romaanides seondub Ivani ja Njuraga, on omal moel huvitav ja kaasakiskuv (no mis nendega veel seal juhtuda saab, mida nad veel kannatama peavad), kuid see Stalini-Beria poliitiline jant ei hakka nagu õieti tööle. Jajah, türannide üle tuleb naerda (ja nende tegusid mitte unustada ega ilustada), aga see on kuidagi puine, aegunud satiir. Igati kiiduväärt, et kirjastus selle triloogia nii kiirelt välja andis.


trakyllmaprokrastineerinj2lle