Romaani kohta on raske midagi öelda –
kirjandusklassik õiendab arveid oma endise abikaasaga. Kirglikult ja
literatuurselt. Eks tekib küsimus, kas sellist intiimset lugu ikka
sobib avalikuks kirjutada... ja suhe koosneb teatavasti kahest
inimesest; autorilt saame vaid ühe vaatenurga (muidugi, kas
jutustajat saab automaatselt autoriga samastada). (Kui pole
ilukirjandus, miks siis „Aja vaimu“ sari pidanuks seda
publitseerima?)
Igal juhul, mehepoolne kirglik ülevaade
ühe suhte ajaloost. Armastus ja armukadedus, usaldus ja kahtlused.
(Ja raha.) Autori vaated naissoo rollile ühiskonnas on õige...
pahupidisel moel modernsed sellise omal ajal moodsa / radikaalse
autori kohta. Strindberg saab hakkama sellega, et suhte mõlemad
osapooled on ühtviisi ebasümpaatsed – mis viib mõttele, et mida
pidid üle elama nende kolm last, kes ajapikku lisandusid sellesse
perekonda (eriti kui kahe lapse puhul oli mehel kahtlus oma isaduses
– kuigi jutustaja annab mõnel korral teada, nagu talle oleksid
lapsed kallimad kui naisele (mitte et selle suhteklaarimise maratonis
eriti lastest juttu oleks)). Mida küll võisid kaasaegsed arvata
sellisest kirjanduslikust (või on see üldse ilukirjanduslik?)
südamepuistamisest ja musta pesu välja riputamisest? Kõik selleks,
et Strindberg saaks lahjendada oma sarvekandja „kuulsust“? Ehk
olen väikekodanlane, aga niisugune avalikkuse ees isiklik
arveteklaarimine tundub mulle kohatu.
Mehe soovitused lugejatele, et kuidas
tegelda abikaasa hüsteeriahoogudega, on kergelt õudustäratavad –
eriti kui samas on ära toodud selliste meetodite võrdlemisi
masendavad tulemused. Ja miks küll naine (mehe/autori tõlgenduses)
meest selliseks monstrumiks pidas? Eks romaanis on provokatiivsus nii
selgelt lehkav, et suurt ei soovikski selle õnge haakuda. No mida ja
kui palju sa ikka arutled Strindbergi vaadetest naissoole ja ta enda
minapildist? Las siis olla selline kirglik paatos.
„Lasku põlvili, Simson; toeta oma pea tema reitele, suru oma põsk tema puusade vastu, palu talt vabandust oma karmide sõnade pärast – millest ta pole tuhkagi aru saanud -, eita oma mõistust, loobu oma tõekspidamistest ja armasta teda! Nagu ori, kes sa ju oled! Lööd kõhklema valge suka ees, sina, kes sa pead end piisavalt tugevaks, et muuta maailma! Ja tema, ta armastab sind ainult siis, kui oled end alandanud. Ta ostab su ühe minuti kestvate tõmbluste eest, mida ta sulle pakub, väga odava hinnaga tema jaoks, tema ise ei jää ju millestki ilma, tühjendades su mõnest tilgast sinu parimast verest!“ (lk 144-145)
„Oh mind õnnetut! Ta on ostnud väikesed kaunid kingad, ja ma olen tema võimuses! Olgu ma neetud! Ta on tõmmanud jalga mustad sukad, need muudavad sääremarja täidlasemaks, ja põlv selle leinaloori taga tundub valge, väga elus. Alusseelikutepilvest välja ulatuvatel mustadel säärtel on mulle lausa saatanlik mõju! Need on nagu kaks matuserongi ees kantavat leinasaua, mis valvavad hauda, kuhu ma iga hinna eest tahan külvata oma eluseemne, oma vere essentsi.“ (lk 152)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar