Emily St. John Mandel – Jaam Üksteist (2016)

Lugu, kus gripipandeemia on pühkinud maailmast üle 99% inimkonnast... ja ometi keskendub romaan erinevate inimeste käekäigule, kes on ühel või teisel moel kokku puutunud ühe lahkuläinud abielupaari (kes ise pandeemiat üle ei ela)... loometegevusega. Kõlab segaselt? Noh, ei taha kuidagi sisu ümber jutustada, kui raamat läbi loetud, on ehk postituse esimene lause mõistlikum (loodetavasti – kuigi millal siis aega postitust uuesti lugeda).

Tegevus leiab aset 20 aastat peale inimmaailma kokkuvarisemist, siin on rohkelt tagasivaateid juhtumistele nii enne kui pärast hävingut – ehk miks on tegelased just seal kus nad on, kuidas nad kokku puutusid, millised hajusad kontaktid neid sinna või tänna liigutas. Seoseid on mitmeid, mis viib aga mõttele, et milleks seda kõik õigupoolest romaanina vaja on, mida see kokkupõimuv süsteem õieti tähendab. Kinnitada uskumust, et inimlikkuse säilitamine on see kõige olulisem? Niisamuti tundub, et autor on tahtnud tõestada seda, et ta suudab võrku punuda, lugu niimoodi jutustada.

Ühesõnaga, raamat on meelelahutuseks hea, aga ma ei leidnud sügavamat kõnetamist, midagi, mis mind enam puudutaks kui normaalselt põneva raamatu lugemine (muidugi, see on eelkõige minu probleem). Inimhävingujärgne maailm pole 20 aastat hiljem üdini koletu, seal on kokku koondunud inimesi, kes püüavad säilitada (kohandada)... inimkultuuri – kuigi uus, pealekasvav põlvkond ei mõista kuidagi katastroofist pääsenute mälestusi sellest eelnenud turvalisest tehnikamaailmast. Nojah, kui mäletajad välja surevad... algab tavaliselt postapo-kirjanduses võimalike veidrustemaailmade kirjutamine (tänuväärsel kombel puuduvad siin romaanis üleloomulikud olendid).

Huvitav, et inimhävinguromaanides on väga vähe juttu kassidest ja nende võimalikust plahvatuslikust levikust (no praegugi on kastreerimist ülistav hoiatusreklaam: et üks kass võib aastas toota 20 kassi). Kas võib eeldada, et urbaniseerunud keskkonnast pärit kassid metsistuvad (siin romaanis on kahel korral mainitud kasse, kes elavad uutes asundustes hiirepüüdjatena), siis looduslik tasakaal hoiab nende populatsiooni sobivates piirides (mul ei tule ette, et tõelised metskassid ujutaksid metsa-alasid üle)? Samas, kui siin raamatus on hirveküllus (nt ühel tegelasel sai esimestel aastatel hirveliha tuimast söömisest kõrini), siis kus on kiskjad? Hea küll, küllap lugemishoos ei märganud viiteid huntidele jne (kuigi vähemalt kord mainiti, et laibad jäetakse raipesööjatele).

Aga jah, gripihooajaks on see pisut ehmatav lugemine.

päikesejänku ja sada raamatut
marcalt maailmale
lugemissoovitus 
reaktor