Kui mõni feminist juhtuks seda romaani
lugema, oleks ta algul segaduses ja seejärel kuri. On noor naine,
kes on igati näruse mineviku ja olevikuga, ning kes justkui võitleks
oma heaolu nimel... kuid tegelikult on ta kuumade meeste mängukann –
mehed sõidavad koguni võidu selle nimel, kumb neist saab naisega
suhelda, kellele kuulub „võidetud tüdruk“ (neiul puudub
reaktsioon sellise, ee, võidetuse üle, tema on vaimustatud
sellisest glamuursest võistlusmomendist). Üpris ehmatav, et noor
autor toodab sellist machokultuuri: muidugi, arvesse tuleb võtta
ingliskeelsete armastus- või kireromaanide tootmist, mis kubisevad
sellistest adrenaliinirikastest lugudest.
Samas pole tekst lihtsalt kirjeldus
mõistustvõtvast armastusest, siin on palju lähisuhtevägivalda,
mis jõuab traagilise finaalini. Kuid põhjendus, et selles
vägivallas on muuhulgas süüdi nö antikangelase bipolaarne häire,
paneb mul natuke kukalt kratsima, aga küllap ma pole lihtsalt tuttav
suhtevägivalla põhjustega, olen senini arvanud, et bipolaarsus on
üldiselt... kuidagi taustategelane. Nojah, see pole asi, millega
siin mõtlematult targutada.
Lugu leiab aset Ameerikas (seal on
millegipärast käibel eurod), kus orvuna kasvanud 19-aastane Arizona
on lummatud kiiretest autodest ja sellega kaasneva melu maailmast,
ning on segadusseajava ja häiriva valiku ees – kas olla koos
Brandoniga, kellega ta on viimased aastad koos elanud, või saada
lähemalt tuttavaks kauni Nathaniga, kes on glamuursete driftingu
võistluste staar. Brandon pole driftingus (kui see on ikka õige
termin) nii kõva tegija, pealegi on ta Arizonaga vägivaldne (kuna
mees on bipolaarne). Kuid ta on siiski oma ja pealegi pole Arizonal
kuskil mujal elada kui Brandoni kamba majas. Aga Nathan... tema paneb
noore neiu südame hoopis muudmoodi põksuma, temaga kogeb Arizona
esmakordselt orgasmi. Ehk siis romaan kirjeldabki seda kuuma ja
vägivaldset tralli, kui neiu kahe mehe vahel pendeldab ja erinevaid
pettumusi kogeb.
„Kilkasin ja jooksin tema eest ära, aga ilmselgelt ei ületa purjus tüdruku kiirus kaine mõistusega kutti, kelle sportlik keha on lausa treenitud sellisteks olukordadeks.“ (lk 120)
Et autor on vist päris noor, siis pole
ta paratamatult just osavaim kirjutaja, see võtab küpsemiseks aega.
Seda enam mind hämmastab, et siiski nii noorelt terve romaan kokku
panna... see pole üldsegi naljaasi. Romaani algus on rabe, aga on
tunda, et teksti edenedes on autor üha mugavamalt sõiduvette
asetunud. Pean paratamatult rõhutama, et ma ei kuulu sellise
kirjanduse lugejate sihtgruppi, seetõttu võtan vahel sellist
noortäiskasvanute maailma natuke campilikult. Aga nagu öeldud,
teatud käsitööoskused lisanduvad vaid vanuse ja kogemuste
lisandumisega, mingite ideaalide kaotamise või sügavamalt
mõistmisega (muidugi, see pole rauda raiutud reegel, autorid on ja
peavad olema erinevad).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar