15 veebruar, 2016

Karina-Louisa Puht – Võidetud tüdruk (2016)

Kui mõni feminist juhtuks seda romaani lugema, oleks ta algul segaduses ja seejärel kuri. On noor naine, kes on igati näruse mineviku ja olevikuga, ning kes justkui võitleks oma heaolu nimel... kuid tegelikult on ta kuumade meeste mängukann – mehed sõidavad koguni võidu selle nimel, kumb neist saab naisega suhelda, kellele kuulub „võidetud tüdruk“ (neiul puudub reaktsioon sellise, ee, võidetuse üle, tema on vaimustatud sellisest glamuursest võistlusmomendist). Üpris ehmatav, et noor autor toodab sellist machokultuuri: muidugi, arvesse tuleb võtta ingliskeelsete armastus- või kireromaanide tootmist, mis kubisevad sellistest adrenaliinirikastest lugudest.

Samas pole tekst lihtsalt kirjeldus mõistustvõtvast armastusest, siin on palju lähisuhtevägivalda, mis jõuab traagilise finaalini. Kuid põhjendus, et selles vägivallas on muuhulgas süüdi nö antikangelase bipolaarne häire, paneb mul natuke kukalt kratsima, aga küllap ma pole lihtsalt tuttav suhtevägivalla põhjustega, olen senini arvanud, et bipolaarsus on üldiselt... kuidagi taustategelane. Nojah, see pole asi, millega siin mõtlematult targutada.

Lugu leiab aset Ameerikas (seal on millegipärast käibel eurod), kus orvuna kasvanud 19-aastane Arizona on lummatud kiiretest autodest ja sellega kaasneva melu maailmast, ning on segadusseajava ja häiriva valiku ees – kas olla koos Brandoniga, kellega ta on viimased aastad koos elanud, või saada lähemalt tuttavaks kauni Nathaniga, kes on glamuursete driftingu võistluste staar. Brandon pole driftingus (kui see on ikka õige termin) nii kõva tegija, pealegi on ta Arizonaga vägivaldne (kuna mees on bipolaarne). Kuid ta on siiski oma ja pealegi pole Arizonal kuskil mujal elada kui Brandoni kamba majas. Aga Nathan... tema paneb noore neiu südame hoopis muudmoodi põksuma, temaga kogeb Arizona esmakordselt orgasmi. Ehk siis romaan kirjeldabki seda kuuma ja vägivaldset tralli, kui neiu kahe mehe vahel pendeldab ja erinevaid pettumusi kogeb.

„Kilkasin ja jooksin tema eest ära, aga ilmselgelt ei ületa purjus tüdruku kiirus kaine mõistusega kutti, kelle sportlik keha on lausa treenitud sellisteks olukordadeks.“ (lk 120)


Et autor on vist päris noor, siis pole ta paratamatult just osavaim kirjutaja, see võtab küpsemiseks aega. Seda enam mind hämmastab, et siiski nii noorelt terve romaan kokku panna... see pole üldsegi naljaasi. Romaani algus on rabe, aga on tunda, et teksti edenedes on autor üha mugavamalt sõiduvette asetunud. Pean paratamatult rõhutama, et ma ei kuulu sellise kirjanduse lugejate sihtgruppi, seetõttu võtan vahel sellist noortäiskasvanute maailma natuke campilikult. Aga nagu öeldud, teatud käsitööoskused lisanduvad vaid vanuse ja kogemuste lisandumisega, mingite ideaalide kaotamise või sügavamalt mõistmisega (muidugi, see pole rauda raiutud reegel, autorid on ja peavad olema erinevad).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar