Heinrich Weinberg – Pimesi hüpates (2016)

Naljaga pooleks võiks öelda, et Weinbergi jutukogu on kui ühe-mehe-„Saladuslik tsaar“ - siin raamatus käsitleb autor teemat, kui tulevikus on inimkonnal juhtunud kontakt inimsarnase võõrrassiga, kellelt saadakse tehnilist inspiratsiooni (gewtakid ise küll... erilist õnne inimkonnaga kohtumisest ei leia), mille abil uue hooga kosmosesse uusi elukohti otsima minna... ning samal ajal omasoodu jätkata Maa peal biotehnoloogiliste eksperimentidega (need teemad esimeses neljas jutus, otsapidi ka viienda puhul). Kuues ja seitsmes tekst (mida olen varem lugenud) paigutuvad mõned sajandid hilisemasse aega, kui teiste planeetide koloniseerimine on juba mõnda aega toimunud.

Omal moel see raamat ongi esitatud inimkonna kroonika vormis, tekstides on viited artiklitele jne. Lood jagunevad kolme tsüklisse, vaid viienda teksti puhul pole ma kontekstiga väga kindel – siin on biotehnoloogiliste eksperimentide ja muude inimlike lolluste järel Maa enamvähem mutanteluvormidele kaotatud... kuid kuuendas loos (Yellowstone'i tsükkel) on juttu Maast kui juhtivast keskusest? Muidu üsna angloameerikalik Weinberg on kirjutanud ühe Eesti-ainelise tulevikuloo, kus Eestit on tabanud kõiksugu kardetud jamad – NATO sõda Venemaaga, niisamuti lõunapoolne sisseränd. Sõja järel on kolmandik Eestist nö Tsoon, seal oli toimunud suurem lahingutegevus ning lõpufaasis lõhati seal kaks piiratud tugevusega tuumapommi. Ja see pole veel hädade lõpp – nüüd on sõjajärgses ja vabas Eestis arutelu selle üle, kas hakata kaevandama fosforiiti või mitte. Ühesõnaga, erinevalt teistest lugudest üsna päevakajaline jutustus.

On muidugi hämmastav, et keegi viitsib juttude või romaanide asemel jutustusi kirjutada, mis pole arvatavalt ei autorile ega lugejatele kõige meelepärasem vorm (eksole, pole ei liha ega kala). Õnneks on need tekstid omavahel seotud, sellepärast meenus siis „Saladuslik tsaar“. Weinberg ei aja hämarulmevankrit, lood on selgelt seikluslikud, igas tekstis käib üks rahmeldamine (natuke langeb ansamblist välja „Nurgatagune reisibüroo“, mis on kogumiku vast väheütlevaim tekst, sissejuhatusena lihtsalt liialt pikk). Mingil moel võiks Weinbergi eelkäijaks pidada Lew R. Bergi, et mõlemal selline... seikluslik panemine (military sf?).

Igal juhul, päris ootamatu, et ilmunud on niivõrd andunud teadusliku fantastika kirjutamisele pühendunud kogumik; huvitav, kas selline üpris mastaapne jutukogu kuulub selle aasta Alveri debüüdipreemia lõppvalikusse? Eks see vahel ole natuke ühekülge karakterikäsitlusega (samas – palju naispeategelasi!) ja mõneti angloameerikalik laad, kuid ikkagi – tubli tükk lugemise sepistamist, värskendav tuul eesti ulme meesautorite seas (no tõepoolest... hetkel ei tule ettegi, et midagi huvitavat toimuks väljaspool naisautoreid ja „Saladusliku tsaari“ seltskonda – on düstoopia ja fantasy, aga va teaduslik fantastika on nagu vaeslapse rolli kukkunud).

ulmekirjanduse baas 
reaktor