09 oktoober, 2014

Lew R. Berg – Üle piiri. Palgasõdur Willardi seiklused (2014)

Tänuväärne jutukogumik, kus kokku võetud varalahkunud Bergi loodud palgasõdur Willardi uskumatud seikluslood – mitte et autor vaid neid lugusid vorpinud oleks (ja iseküsimus, kuhu ta oli autorina suundumas, pidades silmas “Musta kaardiväge” ja seda pooliku käsikirja kohendust, mis hiljuti Täheajas ilmus). Igal juhul, nüüd siis ühiste kaante vahel üheksa teksti, millest nelja olen varem lugenud ning esmatutvus kolme ajalehtedes ilmunud järjeloo ja kahe käsikirjalise tekstiga, mille Belials selle kogumiku tarbeks lõpetanud.

Nagu Belials järelsõnas sedastab, on ta kogumiku tarbeks niisamuti kohendanud varem ilmunuid tekste, et moodustuks kronoloogiline ja muidu loogiline jada (eks vahel tundub, et sellega on muuhulgas tekstidesse lisandunud literatuurseid viiteid, nagu Jules Verne ja “Hüljatud saar” või “Operatsioon “Hades”” ning viited Hamelni ja Orpheuse müütidele). Kui muidu tekitavad sellised lahkunud autorite töötlused-tänapäevastamised teatud ebalust, et kas selle läbi autori loome ikka säilitab teatud autentsust, siis praegusel juhul ei saa öelda, et see suuremat häiriks – ja noh, selge, et lõpetamata lugude puhul tuleks pidada Belialsi kaasautoriks.

“Edasi otsustas Willard mitte mõelda. Firmas töötades oli ta piisavalt palju näinud, et mõista – reaalsus võib olla hullem kui kõige košmaarsem fantaasia. Ainus võimalus und rikkumata ka edaspidi oma palk välja teenida, oli liigne mõtlemine lõpetada ja toetuda palgasõdurite elutarkusele: ei ole olemas üleloomulikke nähtusi, on ainult liiga väike kaliiber.” (“Polaarjaam”, lk 122-123)

Belials kaasautorina pöörab ehk rohkem tähelepanu Willardi ja ta tööandjate suhetele. Nii näeme “Operatsioon “Hadeses””, milline võib palgasõdur olla Walkeri ja Horrigani silmades. Või “Hüljatud saar”, mille finaal pakub mõnele vandenõuactioni andunud austajale võimalust jätkata Willardi ja ta semude seiklusi hoopis uutes dimensioonides. Mõlemat lugu ühendab ka üsna ootamatult katkev tegevus (samas on see Bergi lugudele niiehknaa iseloomulik, pole mingit pikalt seletamist, et miks ja kuidas nii läks ja mis edasi sai). Eks küsimusi tekitab seegi, et kas see on Belialsi teene, kui varasemas loos “Kaos katselaboris” Willardiga lemberõõme jaganud Welma vilksatab hiljem “Operatsioon “Hadeses”” ja saab olulise rolli “Hüljatud saares”? Hea küll, aitab sellest Belialsi teemast.

Mõni kohalik telekanal võiks Willardi juhtumistest teha tele- või joonisseriaali. Oluline pinge markeerija oleks kindlasti see, kui indiaani päritolu Jacks igas osas teataks, et midagi seletamatut on nende saatjaks ja mille peale Willard kohkunult noogutaks, et... Jacks suudab teda iga kord üllatada oma salapärase selgeltnägemisega. Ja no mõelda vaid, millist erinevat möllu saaks – kord arktikas võitlus tulnukate või mutantidega, kord ürgmetsas tundmatute eluvormidega, kuskil maakohas hiiglaslike putukate või golemi või üleloomuliku püromaaniga, või linnatingimustes madin ebaloomulike rottidega. “X-Files” paduactioni võtmes! Mitte et see võiks kujuneda revolutsiooniliseks telesündmuseks, aga kuidagi lõbus oleks ette kujutada eesti näitlejaid või joonistegelasi sellises üleloomulikus möllus. Nojah, kui oskaks psühholoogiliselt Willardit analüüsida, võiks mehest vast mõndagi kurba järeldada.

“Vaatepilt ületas lõplikult reaalsuse piirid, pannes nii teadlased kui palgasõdurid kahtlema oma nägemises ning mõistuses.
“Granaadi plahvatus seda küll ei põhjustanud,” arvas Willard lõpuks vaikust katkestades. Ta võttis taskust sigaretipaki ning pakkus lähedalseisjatele suitsu, teades, et see harjumuspärane tervistkahjustav tegevus annab nende mõtetele uue suuna.” (“Tempel selvas”, lk 342)


Eks Bergi puhul oleks huvitav teada (või spekuleerida), mis ajendas teda sellise värvinguga lugusid looma. Nõukogude ajal levinud jutud Moskva metroo hiidrottidest? Nooruses kuuldud spekulatsioonid Bermuda kolmnurga ja Roswell ainetel? Millest selliste reaalsuste kirjutamine (peale eskapismi ja madinaiha ajendi)? Aga noh, tore, et selline ulmeaction on, ei tule ette, et enne või pärast Bergi oleks eesti ulmes niivõrd pühendunud actioni tootjat, millest on muidugi südamest kahju.

Kommentaare ei ole: