Mehis Heinsaar – Unistuste tappev kasvamine (2016)

Õige majesteetlik jutukogu – peale sisu ilmestavad seda ka raamatu enda suurus ning külluslikud illustratsioonid. Kujunduses on puudu üks oluline lisandus – siin peaks olema Eesti kaart, et kõiki neid rändurite liikumisi saaks sõrm kaardil jälgida (no mul on vähemalt kohanimedega raskusi). Mulgimaa ja Pärnumaa valdade juhid peaks andma autorile ühise tänukirja selle eest, et nende kanti niivõrd unistavalt ja maaliliselt kirjeldatakse – eks võiks ette kujutleda raamatu austajate suviseid rännakuid lugude tegelaste jälgedes.

Ma ei mäleta eelmise jutukogu „Ülikond“ lugude toimumispaiku, aga kõik siinsed tekstid on külaproosa vaimus (Heinsaare ühe teise jutukogu puhul sai mainitud lamburiromantikat, aga see oli vist midagi muud kui siinses raamatus). Ainult et see külaproosa pole mingi olmerealistide töörügamine või naturalistlik olemise õudus, vaid vägagi fantastiline mängumaa; omamoodi müstilise, paranormaalse Eesti teejuht. Heinsaare maailm laenab reaalsusest geograafiat, kõik muu on... ilukirjandus, mis toimibki omas reaalsuses (tõsi küll, enamik lugusid võiks algpunktis paikneda lähiminevikus, nii on näiteks mõnel puhul juttu majanduskriisi tagajärgedest).

Raamatut järjest lugeda pole kõige targem tegu, minul kulus selleks kolm päeva, mis on selgelt liialt kiire ülejooks lugude rammusast maastikust. Veel „hullem“ kui on need kaks pikemat jutustust või lühiromaani, mis on omakorda justkui ritta seatud novellid, kus tegelane satub maadlema (või nautlema) üha uute väljakutsetega (mistõttu punkt A ja B on viimaks vägagi erinevad). Öökulli-lugu läheb ikka päris pööraseks peale seda, mis hiljuti Loomingus pooleli jäi.

Huvitav on see, et Heinsaare tekstides puudub enamvähem talv – aga eks siis ongi raskem rännata? Tegelastel on üsna muljetavaldav hulk ihuhädasid (no tõepoolest, hulkuv neer ajas südame kergelt pahaks), eks mõnel puhul võiks kahtlustada ka vaimuhädasid – muidugi, tegemist on alternatiivse maailmaga, seega toimivad seal natuke teistsugused jõud. Kuid eks võimalikke hädasid leevendab must huumor.

Võrreldes hiljuti loetud Saare raamatu illustratsioonidega on siinse raamatu kaunistused nagu... südamelähedasemad, loodetavasti leiab Marge Nelk rohkem kasutamist kasvõi raamatukaante loomisel.

„Iga kolme päeva tagant, aga mitte tihedamini, kastis Absalom neeru rasvase ja sooja lihaleemega üle. Hulkuv neer veeretas end siis rammusa supivedelikuga immutatud puuripõhjal aeglaselt ringi, lastes toitvat leent nõnda enese kudedesse imbuda, muutudes sel kombel jälle priskeks ja läikivaks. Tundus tõesti, et Jaan Absalom oli Sellistes sedaviisi oma rahuliku õnne leidnud... Aga ei tohi inimene mõelda, et ta õnnelik on – ei tohi! Sest siis kipub ikka juhtuma midagi, mis selle kõik ära rikub.“ („Ülejäänud elu õnnenatuke“, lk 52)

„Nii möödus aeg. Ei oska öelda, kaua ma Arupapi tares juba elanud olin. Võib-olla aasta, võib-olla kaks. Mingeid aastaaegade vaheldumise ilminguid polnud, kui välja arvata suurte vihmade periood, mis asendas neis metsades tõenäoliselt talve.“ („Kui öökull huikab meid“, lk 171)

sirp